Ülevaade: mida teame USA järgmise põlvkonna jaorelvadest
See ei ole esimene kord, kui selline programm on viimastel aastakümnetel välja kuulutatud. Valdkonnaga kursis olevad inimesed teavad, et enne kui masstootmine pole alanud, on väga ohtlik mingeid järeldusi teha, sest kõik võib veel muutuda, kirjutab ajakiri Sõdur 3 / 2020.
Sellegipoolest tundub, et seekordne programm nimetusega Next Generation Squad Weapons (ee järgmise põlvkonna jaorelvad) on veidi teistsugune.
Isegi kui ühegi kolme finaali jõudnud relvatootja relvi kasutusele ei võeta, muudab see arusaama käsitulirelvadest. Sellega koos võib muutuda nii jagude koosseis, taktika kui ka sõjapidamine üldse.
USA relvajõud on otsinud alternatiive AR-15 tüüpi käsitulirelvadele 1980ndatest saati. M16 relv võeti kasutusele juba 1964. aastal ja peagi täitub selle 60. teenistusaasta. Aja jooksul on seda oluliselt täiustatud ja praegu on peamiseks teenistusrelvaks USA maaväes selle lühem versioon M4A1.
Kõik projektid asenduse leidmiseks on erinevatel põhjustel seisma jäänud. Samas ei saa öelda, et arenduseks kulutatud sadadest miljonitest dollaritest üldse mingit kasu poleks olnud. Selle käigus on kasutusele võetud mitmesuguseid innovaatilisi lahendusi, täiustatud olemasolevaid relvatüüpe ja loodud ka täiesti uued relvatüübid.
Näiteks 1990. aastal lõpetati Advanced Combat Rifle'i programm, sest ükski katsetatud relvadest ei olnud sugugi parem kui M16. Seejärel oli USA maavägi väga lähedal XM29 kasutuselevõtule, mis töötati välja Objective Individual Combat Weapon-programmi raames.
XM29 oleks koosnenud lühikese vintrauaga 5,56 mm relvast ja 20 mm programmeeritava laskemoonaga relvast. Katsetamise käigus selgus, et relv on sõduri jaoks liiga raske, keeruline kasutada ja nii ühe kui teise kaliibriga relval olid sellisel kujul väga suured puudujäägid, mida ei korvanud kahe erineva relvasüsteemi kooskasutamise võimalus.
2000ndate alguses oli sama programmi raames välja arendatud XM8, kuid ka see ei olnud oluliselt kergem ega ka parema tulejõuga kui M4/M16.
Samas tootis Heckler & Koch XM8 relvast G36, mida kasutavad siiani mitme riigi relvajõud. Näiteks on see peamiseks teenistusrelvaks Saksamaa Liitvabariigis (kes küll nüüd vahetab need välja), hiljuti hankis need endale Läti kaitsevägi ja neid kasutab ka meie oma erioperatsioonide väejuhatus.
Põhjusi uueks jaorelvade hankeks on mitu. Neist olulisim, millest ka kõige rohkem avalikult räägitud, on 5,56 x 45 mm moona keskpärased kineetilised omadused, mis jäävad oluliselt alla nii mõnelegi juba kasutusel olevale padrunitüübile.
Kuulivestid on niivõrd kättesaadavaks muutunud ja 5,56 mm tõenäosus distantsilt kuuliplaati läbistada on pea olematu.
Teiseks on AR-15 platvormi arendamisel toimunud viimastel kümnenditel palju uuendusi, mis on mõjutanud kogu relvatööstust. Kasutusele on võetud uusi materjale ja tehnoloogiaid ning nagu kolme finalisti pakkumistest näha on – kastist välja mõeldes saab väga huvitavaid tulemusi.
Relvad on muutunud kergemaks, efektiivsemaks ja täpsemaks. Erinevus tavalise käsitulirelva ja kergekuulipilduja vahel on muutunud järjest ähmasemaks. Jao käsitulirelvade väljavahetamine on küll kallis, aga see ei ole võrreldav näiteks raketikaitse või uue hävitaja tootmisega.
Kõiki kolme pakkumist varjutab suur saladusloor. Ka relvade katsetamine toimub täielikus salastatuses. Sellegipoolest on relvatootjad ise valikuliselt infokilde oma toodete kohta jaganud. Peale selle on tuhanded tugitooliteoreetikud viimase kuue kuu jooksul proovinud neist infokildudest tervikpilti koostada.
Kõik uued relvad on 6,8 mm kaliibriga. USA maavägi andis pakkumise koostamiseks relvatootjatele vabad käed ja seetõttu on iga pakkuja tulnud välja oma padrunitüübiga.
Kirjeldati ainult nõudeid, millele see vastama peab ja sedagi üpris vabalt. Näiteks pidi kuuli algkiirus olema umbes 914 m/s ja parameetrid pidid olema sarnased (mitte samad) eriüksuste kasutatava moonaga 6.8 SPC.
