Kartulist kaaviarini: Wabariigi-aegne toidukultuur

Iseseisvas Eestis jalad alla saanud linnaeliit ei soovinud oma söögilaual enam piirduda kartuli ja soolalihaga.

Õhinal hakati proovima uudseid euroopalikke roogi ning juurutama peenemaid söögikombeid. Au sisse tõusis vitamiinirikas ja kalorivaene toit, mis aitas daamidel taljet hoida, kirjutab Anu Kannike ajakirjale Imeline Ajalugu.

Eesti Vabariigi algusaastail valitses sõjajärgne kitsikus ning toidulaud jäi üpris lihtsaks ja talupoeglikuks – söödi põhiliselt kartulit, rukkileiba ja teraviljaroogi liha ja kala lisandiga.

1920. aastate keskpaigaks oli aga elatustase kiiresti tõusnud ning uus linnakeskklass ja eliit hakkasid toituma palju mitmekesisemalt ning varasemast teadlikumalt.

Toidukaupluste arv suurenes ja neis laienes nii kodumaise toiduainetööstuse toodangu kui ka importkaupade valik. Rohkem hakati sööma aedvilja, piimasaadusi ja mune, vähem teraviljatoite.

Kui varem oli ka linnades, eriti agulites, talveks talupoeglikul kombel liha ja kala soolatud ja kapsaid hapendatud ning kartuleid varutud, siis nüüd hakati sellest loobuma ja toitu osteti pigem mitu korda nädalas turult või poest.

1930. aastail hakkas osa tootjaid pakkuma ka pool- ja kulinaariatooteid. Ühisus Eesti Eksporttapamajad reklaamis ligikaudu 40 vorstisordi kõrval ka oma köögiosakonnas toodetavaid sülte (seda müüdi umbes 1000 kaussi päevas), praade, pasteete, kotlette, frikadelle, kapsa­rulle, rosoljet jne, mida keskklassi perenaised ka meelsasti ostsid. Eriti menukad olid valmistoidud pühade eel.

1938. aasta detsembris kirjutas Uudisleht, et Tallinnas osteti pühade-eelsel laupäeval kolmsada umbes kahekümnest artiklist koosnevat peolaua sekserit hinnaga 3 krooni ning lisaks veel 2500 võileiba, pirukaid ja palju muud. Neid tooteid sai tellida telefoni teel ja need toimetati perenaisele koju kätte.

1930ndail tulid eeskätt linnaperenaiste jaoks müügile mitmesugused uued moodsad tooted, nagu koogisegud, küpsetuspulbrid. Eriti piduhooajaks nagu jõulud või lihavõtted pakuti ka importpuuvilja, rosinaid, pähkleid jms.

Suurt rolli mängis moodsa toidukultuuri levikus 1920. aastail loodud kodumajanduskoolide võrgustik, kus hakati välja õpetama nii haritud perenaisi kui ka kutselisi majapidamisspetsialiste.

Kokku sai Eesti Vabariigi ajal rohkem kui kolmekümnes eri tüüpi koolis kodumajandushariduse umbes 6000 naist, lisaks kuulus üle 50 000 naise mitmesugustesse naisorganisatsioonidesse, mis kursusi korraldades samuti ajakohast kulinaariat edendasid.

Loe Eesti-aegsest toidukultuurist lähemalt juunikuu Imelisest Ajaloost!