Paljudel intensiivravi saavatel koroonaviirushaiguse-patsientidel esineb paranoilise iseloomuga meelepetteid. Sellised hirmutavad kogemused võivad pärssida paranemist ning soodustada depressiooni ja kognitiivsete häirete kujunemist.
Hallutsinatoorsetest kogemustest on teatanud hämmastavalt suur osa koroonaviirushaiguse-patsientidest. Seisundit, mida nimetatakse haiglatekkeliseks deliiriumiks (ingl hospital-induced delirium), on varem täheldatud peamiselt eakamatel patsientidel, kellest mõned olid dementsed; viimastel aastatel on haiglad rakendanud meetmeid selle vähendamiseks.
Nüüd aga kimbutab seisund igas vanuses koroonapatsiente, kellel pole varem kognitiivseid häireid esinenud. Haiglate ja teadlaste kirjeldused sellistest juhtumitest annavad mõista, et haiglatekkelist deliiriumit on eri viisidel kogenud kaks kolmandikku kuni kolmveerand intensiivraviosakondades ravi saanud koroonapatsientidest.
Mõnedel patsientidel esineb "hüperaktiivne deliirium", mida iseloomustavad paranoilised hallutsinatsioonid ja erutusseisund; teisi tabab „hüpoaktiivne deliirium“ sisekaemuslike nägemuste ja segadusseisundiga, mis põhjustab patsiendi endassetõmbumist ja suhtlusvõimetust. Osa patsientidest kogeb haiglatekkelise deliiriumi mõlemat vormi.
Patsientide kogemused ei piirdu paraku vaid hirmutunde ja desorientatsiooniga. Deliiriumile võivad veel pikka aega pärast akuutse seisundi möödumist järgneda tõsised soovimatud järelnähud, mis pikendavad haiglaravil viibimist, pidurdavad paranemist ning soodustavad depressiooni ja posttraumaatilise stresshäire kujunemist.
Eakamatel patsientidel, kelle vaimne tervis oli enne haigestumist hea, võib dementsus deliiriumijärgselt välja lüüa varem kui see muidu oleks juhtunud, tuues kaasa varasema surma.
„Ajutiste või isegi püsivate kognitiivsete puudujääkide kujunemise risk on suurem,“ nentis USA-s tegutseva California San Francisco ülikooli meditsiinikeskuse psühhiaatriakonsultatsioonide osakonna juhataja dr Lawrence Kaplan. „Deliiriumi mõju on tegelikult laastavam kui üldiselt arvatakse.“
Pandeemiaga seondub hulgaliselt deliiriumit soodustavaid tegureid nagu pikaajaline ühendatus hingamisaparaadiga (nn ventilaatorravi), ravi tugevatoimeliste rahustitega ja une halb kvaliteet
Lisaks sellele on koroonapatsiendid suurema osa ajast liikumatud. Mõnikord seotakse nad kinni, et nad kogemata ühendustorusid lahti ei tõmbaks. Patsiendid ei puutu pikka aega teiste inimestega kokku, kuna nende pereliikmetel ei lubata neid külastada, ning tervishoiutöötajad kannavad nägusid varjavaid maske ja veedavad palatites võimalikult vähe aega.
Pole välistatud, et ka viirus ise (või organismi reaktsioon sellele) kutsub esile neuroloogilisi mõjusid, mis deliiriumit soodustavad.
Hapnikuvaegus ja põletikud, mida kogevad paljud koroonaviirushaigust rängemalt läbi põdevad patsiendid, võivad lisaks kopsudele mõjutada kesknärvisüsteemi ja muude elundite tööd. Neeru- või maksapuudulikkus võib tingida deliiriumit soodustavate ravimite kuhjumise organismi.
Mõnedel patsientidel tekivad vereringkonnas väikesed hüübinud vere kämbud, mis ei põhjusta küll rabandusi, kuid häirivad siiski verevarustust, millega võivad kaasneda kognitiivsed probleemid ja deliirium.
Mõnedel koroonaviirushaiguse-patsientidel tekib deliiriumiseisund isegi pärast suhteliselt lühiajalist intensiivravi.
