Naised kaotasid võime normaalselt kõndida, kuid mehed armastasid nende kängitsetud jalgu. See võimaldas naistel teha soodsa abielupartii, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.

Vali lapsekisa täitis Hiinas Xiameni linnas kogu tänava. Heli tungis Briti misjonäri John Macgowani majja ning too jäi vapustatuna oma naist Jane’i põrnitsema. Naine selgitas abikaasale, et üks naabrinaine seob parajasti tütre jalgu.

John oli Hiinas misjonärina elanud juba peaaegu kaks kümnendit, alates 1863. aastast, kuid jalgade sidumise traditsiooniga ei olnud ta harjunud. Kui karjed valjenesid, sai ka proua Macgowanil villand.

„Ma ei suuda enam istuda ja seda vaest last kuulata,“ ütles ta ning tormas välja tänavale.

Õues mängisid lapsed kulli ja naised lobisesid üksteisega. Keegi ei teinud märkama naabermajast kostvaid karjeid. Kui missis Macgowan majja sisenes, leidiski ta naabrinaise oma tütre jalga sidumas. Side hoidis varbad kokkupigistatuna jalatalla all. Iga uue sidemekihi lisamine pani tüdruku karjuma. Missis Macgowan anus naabrinaist, et too lõpetaks, kuid sai tõreda vastuse.

„Inglise naisena ei mõista te, milline koorem on meile, naistele, Hiinas pandud. Sidumata jalgadega naerdaks mu tütre üle, teda põlastataks ja koheldaks kui orja,“ urises tüdruku ema.

Ema küsis tütrelt, kas ta peaks sidumise lõpetama, kuid pisarais laps raputas pead. Meeleheites lahkus missis Macgowan sellest majast, kuid juhtum pani brittidest abielupaari algatama võitlust piinarikka traditsiooni vastu.

Hiina emad olid selleks ajaks juba 900 aastat oma tütarde jalgu sandistanud, et parandada nõnda tüdrukute staatust ja suurendada võimalust leida neile head abikaasad.

Hiinlannade jalgade sidumise traditsiooni päritolu on kadunud legendide uttu. Neist ühe kohaselt oli keiser Li Yu, Hiina lõunapoolse Tangi riigi valitseja aastail 961 kuni 976, meeletult lummatud, kui ta lemmikkonkubiin Yao Niang tantsis siidi mähitud jalgadega.

„Sale, kaunis Yao Niang oli osav tantsijanna. Valitseja oli Yao Niangil käskinud jalad siidi mähkida ning teha need saledateks, tillukesteks ja kaarduvateks nagu noorkuu,“ kirjutas kroonik Zhou Mi 13. sajandil.

Tänu siidsidemete toele sai Yao Niang liikuda kui baleriin – varvastel. See muutis tantsu graatsiliseks ja mõjus vahtivale keisrile erutavalt.

Keisri soosingu saavutamise agaruses kopeerisid õukonna konkubiinid ja tantsijannad Yao Niangi. Ka nemad mähkisid sidemed tihedasti jalgade ümber, sest tillukesi jalgu peeti kauneiks ja naiselikeks.

Sidumise tõttu ei saanud naised loomulikult liikuda, vaid pidid astuma väikeste sammudega. Hiina mehed leidsid, et väikeste sammudega tippivad naised on kuulekad ja ligitõmbavad, ning kogu Hiina ülikuid haaranud jalgade sidumise hullus oligi sündinid. Ida traditsioonis on lootoselill puhtuse ja vooruslikkuse sünonüüm ning seotud jalad said seetõttu tuntuks lootosjalgadena.

Atraktiivsete lootos­jalgade jahil hoidsid peened daamid jalad seotuna ööpäev ringi. Iga päev seoti sidemed üha tihedamini ja lõpuks ei suutnud peened hiinlannad enam ilma abita kõndida, vaid kaaslane pidi neid käe alt toetama või neid tuli ringi vedada. Seegi polnud paha tulemus: nii said naised näidata, et on nii peened ja rikkad, et ei pea ise kõndima.

„Kui kõrgest soost naised soovivad välja minna, peavad nad seda tegema kandetoolides. Seetõttu ei vaja nad oma jalgu,“ võis näiteks lugeda „Liao ajaloost“, 1344. aasta teatmeteosest Liao riigi kohta. Riik asus Ida-Aasias ja eksisteeris ajavahemikul 916 kuni 1125 pKr.

Loe sellest võikast kombest lähemalt juunikuu Imelisest Ajaloost