TEADUSELU | Ester Oras: ema-/isa-teadlane

Mul on kaks last, kolmene ja ühene. Kui hiljutine koroonaepideemia viskas meile kõigile vähemalt mentaalseid, kui mitte füüsilisi duellikindaid, siis minu ja ilmselt paljude teiste lapsevanematest teadlaste hektilises elus tähistas kodukontor ja eneseisolatsioon omamoodi sõjakutset. Kuigi alljärgnev on kirjutatud naisteadlase positsioonilt, olen veendunud, et enamik neist teemadest on vägagi tuttavad ka isa-teadlastele. Missugune siis näeb välja teadustöö põnnide kõrval, loodan endiselt, et mitte nende arvel?

Puhkus... Mis puhkus?!

Tegelikult jätkasin ma arvestatava koormusega töötamist pärast mõlema lapse sündi. Kindlasti oli see osalt minu personaalne vaba valik (teadlane kui elukutse ja elu kutse, minu identiteet!), kuid mitte ainult. Veel nädal enne teise lapse sünnitähtaega sai, kitlinööp kõhul katkemas, laboris hoopis omamoodi ootusärevusega puuritud viimaseid proove, mis lihtsalt pidid saama enne "pikemat" (loe: eeldatavat kuuekuust) pausi analüüsile saadetud, sest projekt hakkas lõppema ja finantsid, st analüüside eest maksmise võimalus, sulguma. Projekti peatamine või pikendamine seoses minu vanemapuhkusega osutus võimatuks, samuti minu asendamine, sest meil pole lihtsalt võtta samaväärse kompetentsiga inimest. Hämmastusega aga pidin pool aastat hiljem tõdema, et samale projektile oli siiski võimalik saada lahkelt ajapikendust, kui selgus, et rahasid on plaanitust rohkem ning saame tellida suurema arvu analüüse. Tore küll - projektile rohkem ägedaid tulemusi, aga minule laste kõrvalt ka rohkem tööd. See on üks näide, kuidas inimlikud põhjendused peavad alla vanduma bürokraatiamasina jäikusele (projekt peab jätkuma!), aga ka meie organisatsioonide väiksuse ja erialainimeste vähesuse (aga kes see seda siis teeb?!) valukohtadest.

Paar kuud võtsin muidugi rahulikumat aega uute ilmakodanikega tutvumiseks, kuid nagu mitmed ettevõtjatest emad on kirjeldanud - vajadusel saab ka sünnitusvoodilt kiire ärikõne tehtud! Ja tahame või mitte, neid kõnesid ikka tuleb, sest ega kaasautorsuses artiklid, poolikud granditaotlused, laekuvad analüüsitulemused, lõputu paberimajandus, ning muidugi juhendatavad (ikkagi meie akadeemilised lapsed!) siis vanemapuhkusele läinud. Meie praegusel teadusmaastikul on niikuinii kujunenud olukord, kus teadusgrant on justkui teadlase ettevõte, mis pakub küll rohkelt tegevusvabadust, ent on ka grandihoidja ja tema tiimi ainuke majanduslik tugipunkt. Ja selle ettevõtte edukuse peamiseks kriteeriumiks on kreedo "avalda või sure!".

Kas täna on too-laps-tööle-päev?

Varakult hoiatasin oma juhendatavaid ja kaasautoreid, et järgneval poolaastal tuleb minu tagasiside rohkete trükivigadega, sest kirjutan lapse toitmise ajal, ning sestap ühe vaba käega. Avastasin, et võimalik on imetamisega samal ajal ka seminari juhtida ning grandikoosolekut pidada. (Loodan väga, et keegi ei tundnud end ebamugavalt, ja kui tundis... noh saavad ise lapsevanemaks või meenutavad ammumöödunud aegu, küll mõistavad!) Jooksvalt on mõlemad põnnid saanud sinasõbraks laboripõranda tolmurullide ning mõne põnevalt piuksuva instrumendiga, sest proovide kogumine ja masinasse sisestamine on üks neid tegevusi, mida lastega koos küllalt edukalt teha annab. Lõputud siledad põrandapinnad ja värviliste tulukestega masinad on tegelikult ideaalne roomama õppimise motivaator, ja ma olen üdini tänulik kolleegidele, kes nutuse põnni tuju näiteks Eppendorfi pipeti või arvutihiire abil üleval hoidsid.

Üks teadlaseks olemise oluline osa on reisimine - välitööd, laborikülastused, konverentsid, koostöökohtumised. Suurematel konverentsidel on hakatud sisse seadma lapsehoidusid, kuhu saab oma maimukese spetsialisti hoolde jätta. See on imeline võimalus, mille peaks muutma kohustuslikuks konverentsi korraldamise osaks. Tõsi, päris imiku puhul see ilmselt ei toimi, ja nii saigi minu poeg oma esimese rahvusvahelise "lavakogemuse" kätte viiekuuselt. Õnneks on ta rahuliku loomuga ja emme puusal õõtsumine ei tekitanud põhisõnumi edastamisel segadust ei "kaasesinejas" ega kuulajates.

Pidev süütunne

Ma poleks iial osanud ette näha seda teadlaseks olemise argipäeva pidevat süütunnet, mis pendeldab lastega tegelemise/mittetegelemise ning tööde ärategemise/edasilükkamise vahel. Tunnen ennast süüdi, et nii mõnigi kord pean kolmesele tütrele pakkuma, kas ta vaataks veel ühe multika, sest emmel on vaja kiiresti vastata näiteks rahastaja järelpäringule aasta tagasi teostatud analüüside abikõlblikkuse kohta. Ja eriti tunnen end süüdi, et see, mis ekraanilt tuleb, pole mingi südamlik nõukaaegne loomalugu või Jaapani anime, vaid korralik ameerika-stiilis märul a'la Tom ja Jerry (viimasel ajal sobib muideks ka Nu Pagadi!), sest see action köidab kümneks minutiks tähelepanu kõige paremini. Tunnen ennast süüdi pere ees, kui tööpäev venib juba pikalt üle kella viie ja pean abikaasalt paluma, et kas ta saaks äkki ise tütrele lasteaeda järgi minna, sest mõõtemasin läks just lolliks ja kui ma oma proove täna tehtud ei saa, siis pean homme nullist alustama, sest see keemiline ollus haihtub 24h-ga. Tunnen ennast süüdi kaastaotlejate ja projekti sisse kirjutatud tudengite ees, kui grant ei saa teise voorugi edasi, sest nad kõik ju panustasid oma aja ja mõtetega. Süütunne kasvab ka siis kui ma ei suuda teinekord kolme päeva jooksul kirjale vastata. Tunnen end süüdi, kui olen mõnel tööpäeval lapsega kodus, sest tegelikult näitab leping koormust 1,0 ja tegemata tööde nimekiri kasvab iga e-kirja ning päevaga, ja süüdi, kui olen reede õhtul tööl, sest ma nii tahaks nende kahega rahulikult mängida, aga tean, et see eelretsenseering, mille tähtaeg on esmaspäeval, ei laseks mul ka nädalavahetusel nendega rahulikult vaibal puslet kokku panna. Samas, süüd ma enam eriti ei tunne, et ma öösel tööd ei tee - lihtsalt ei jaksa, sest kolm aastat magamata öid paneb prioriteedid paika - punkt!

Jah, kindlasti on selle süütundespektri puhul oluliseks küsimuseks ajajuhtimine ja töö efektiivsus. Ent kui võtta kokku see kamp inimesi alates ülikooli ja grantide tugipersonalist (raamatupidajad, kontrollorganid, koordinaatorid), oma teadusprojekti meeskondadest, õpetatavatest ja juhendatavatest tudengitest, õppetooli kolleegidest, laborikaaslastest, ajakirjanikest ja valdkonnast huvitatud tavakodanikest nii Eestis kui välismaal - kõik need iga teadlase lahutamatud töökaaslased -, siis saame vähemalt sajapealise lohe. Ja selle lohe tuld purskav suu (kirjad, kõned, päringud, kaasautorluse ja tagasiside vajadus, komisjonid, koosolekud, retsensioonid) ning purskuva tulejoa intensiivsus ja kiirus võivad olla ajaliselt ja töömahult vägagi ettearvamatud.

Millest ma unistan?

Üldiselt on eesti ühis- ja teadlaskond väikelaste ja ema-/isa-teadlaste suhtes äärmiselt sõbralikud ja vastutulelikud. Rohkete titelalina ja kõristite saatel möödunud infopäevade, koolituste, seminaride ja konverentside taustal on mind vaid korra ja pigem sõbralikult manitsetud, et kas mu 8-kuune võiks kahe lusika asemel mängida ühega, sest nii koliseb vähem ja ei sega esinejat. Sellest hoolimata on meil veel palju arenguruumi, mida täites õnnestuks ehk kõigi ema-/isa-teadlaste töö kvaliteeti, kvantiteeti ja kahtlemata ka vaimset tervist parandada:

1. Lapsehoiutoetus. Imeline oleks sarnaselt sporditegevuse toetusega näiteks lapsehoidmisteenuse toetus. Justnimelt neiks puhkudeks, kui polegi kedagi (nii oskuslikku või sobilikku) võtta seminari läbi viima, proove koguma ja analüüsima, kuid töö vajab kiiret teostust. Miks siis mina kui väärtustatud spetsialist pean sellise "tellimuse" puhul oma pereliikmete tööaega lapsehoiu arvele kirjutama või oma finantsidest lapsehoidjateenust katma, ehk ohverdama ennast teadusaltarile suisa topelt - nii ajaliselt kui rahaliselt. Keskne lapsehoiu toetussüsteem ja heade/usaldusväärsete lapsehoidjate kontaktide nimekiri koos näiteks organisatsiooni etteantud piirsummaga kvartali kohta (nt 100 EUR) oleks üks peenike aga tõhus imevits aeg-ajalt kerkivate töötulekahjude kustutamiseks.
2. Lastetoad kampustesse. Kui kaubanduskeskustes ja haiglates juba on imetamis- ja mähkimistoad, ka järelvalvega mängutoad, siis mõni selline võiks olla ka ülikooli suuremates kampustes. Nii saaks näiteks mugavamalt toita oma maimukest, tegeleda pakiliste puhtusprotseduuridega ilma vetsupõrandale või töölauale mähkmeid laiali laotamata, või osaleda mõnel seminarilgi.
3. Perega töölähetusse.Välissõidud on teadustöö lahutamatu osa. Perega reisimine on aga tõsine logistiline, ja mis seal salata, ka suur majanduslik väljakutse. Ehk jõuame kunagi sinnamaani, et väikelastega reisimist, mis inimlikul pinnal peabki toimuma koos pere või tugisikuga (loe: lapsehoidja), on võimalik vähemalt osaliselt ja täiesti abikõlbulikuna grandiallikatest toetada. Just lapsehoidja ongi see hädavajalik ABI, tänu kellele ma oma uuemaid analüüsitulemusi laiema auditooriumi ja koostööpartneriteni viia saan.
4. Lapsefaktor tööplaanidesse. Headele kolleegidele oleks üks suur palve: palun kaasake oma plaanidesse ja ajagraafikusse ka nn lapse-faktor. Ei ole kahjuks reaalne saada väikelaste vanematelt mahukat arutlust, retsensiooni, joonist või statistilist analüüsi, kui kirjutate vaid mõnepäevase etteteatamisega. Elu näitab, et miinimum on pigem nädal, suuremate tööde nagu grandiprojekt või artiklilõik pigem kuu(d), sest paraku on neid pakilisi "eile-pidi-valmis-olema" töid listides kuhjaga, ning õhtusöök ja koristamine, unelaul ja mänguväljak, tohterdamine ja lohutused ei teosta ennast ka kõige parema tahtmise korral ise. Pealegi, ehk tuleks meile kõigile kasuks loobuda sellest teadusmaailma ületunni-ja-igalajal-töö kultusest ning heroiseerimisest (kel rohkem töötunde, eriti vabast ajast, see võitja!). Kui mingis vanuses on teadustöö koguni hobi mõõtu ja vaba graafikuga eneseteostusvõimalus, siis mõnedel eluetappidel on selge ajaline raamistik a'la 9st-5ni ja nädalavahetused vabad suisa hädavajalik. Sestap pole sugugi õigustatud oodata, et kõik rõõmustavad ühtmoodi nädalavahetuseks planeeritud seminari või välitööde ettepaneku üle, või vastavad reedeõhtusele meilile veel sama päeva südaööl. Mis oleks kui lepiksime vähemasti oma teadusrühmade sees kokku, et nädalavahetusel ja pärast kella viit õhtul töömeili ei saada ega vaata? Usun, et lõpuks võidaksid sellest pisikesest kuid tõhusast kirjutamata reeglist kõik - nii suured kui väiksed teadushuvilised!

"Teaduselu" on Eesti Noorte Teaduste Akadeemia poolt käivitatud artiklisari eesmärgiga populariseerida teadust inimlike lugudega teadlastest ja teaduselu erinevatest tahkudest. Teadlased, kes sooviksid oma lugudega artiklisarja panustada, võiksid ühendust võtta Jaan Aruga.