Teedeinsener selgitab: Soome kogemus 2+2 teede rajamisel
Teedeinsener Ain Kendra kirjutab, milline on Soome kogemus 2+2 maanteede rajamisel ja milliseid lähteandmeid vaadeldakse. Ühena esimestest asjadest hinnatakse aasta keskmist ööpäevast liiklussagedust (AKÖL) 10 aasta vaates. Kas Eesti, kus viimastel aastatel AKÖL piirnorme on tõstetud, peaks soomlastest eeskuju võtma, küsib Accelerista.com.
Soomes tuleb 2+2 maantee rajamine kõne alla juhul, kui kümne aasta perspektiivis tõuseb liiklussagedus enam kui 9 000 sõidukini ööpäevas.
Tõsi on, et Soome 2013 normides käsitletakse 2+1 ristlõike sobivusalaks perspektiivset liiklussagedust 5 000-12 000 a/ööp ja 2+2 ristlõikele 9 000-30 000 a/ööp vahemikku.
2+1 ristlõike kasutamine liiklussageduste suuremas osas (AKÖL 9 000-12 000) eeldab ühtlasi, et tegemist on pikema alaga, kus möödasõidualad vahelduvad kogu tee ulatuses ning harilikku 1+1 ristlõiget esineb lühikestel vahelõikudel.
Lahendus, kus pikemal teelõigul on vaid 3-4 möödasõiduala, antud kontekstis (tipptunniliiklus sh) üle 9 000 a/ööp sagedustel 2+1 nimetuse alla ei kvalifitseeru.
Tavaline 1+1 ristlõige oleks turvaline ainult nendel teedel, kus 10 aasta perspektiivis AKÖL pole enam kui 9 000 autot ööpäevas ning keskpiirdega kaherajaline tee kavandatakse perspektiivsel liiklussagedusel 4 000-9 000 sõidukit ööpäevas.
Eesti AKÖL normid on tõusnud
Võrdluseks: kuni 2015. aastani nägid Eesti normid ette 20 aasta perspektiivis kahte taset – neljarajalise maantee planeerimist võiks kaaluda, kui sagedus ületab 6 000 sõidukit ööpäevas. Planeerimist tuleks alustada siis, kui ööpäevas liigub konkreetsel teel rohkem kui 8 000 autot.
2015. aasta 5. augustil andis MKM majandus- ja taristuminister välja määruse nr. 106 „Tee projekteerimise normid”, kus nõutavaid AKÖL sagedusi 2+2-rajaliste teede ehitamiseks on oluliselt muudetud.
Nagu meil kombeks, kipume üle reageerima – uued AKÖL normid viidi ilmselt eelarvekärbete tõttu tasemele 14 500 autot. Selline liiklustihedus võtab isegi unistajatelt võimaluse 2+2 teest und näha.
Kui varasemas redaktsioonis oli viide ka tipptunni liiklussagedusele, mille kohaselt 2+2 ristlõiget tuli planeerida siis, kui suuna 30nda tipptunni liiklussagedus ületas 500 a/h taseme, siis 2012. aastast alates on see lisandus välja võetud (tipptunnisagedus esineb ka teistel riikidel piirina, kuigi erinevate väärtustega).
Praktikas võib kinnitada, et taoline kriitiline tipptunnisagedus esineb reeglina reedestel ja pühapäevastel õhtutel ja ka esmaspäevastel hommikutel. Siin on ka põhjus, miks laiem 2+2 ristlõige on vajalik ka juhul, kui aasta keskmine liiklus piisavalt kõrge pole. Soome kogemus on igatahes positiivne. Mõtlemise koht!
