Üle 600 aasta olid Rooma tohtrid patsientidele ohtlikumad kui haigused, mida tuli ravida. 2. sajandi keskel võttis arstikunsti kuningas Galenos kasutusele mitu täiesti uut meetodit, mis mõjutasid meditsiini arengut üle tuhande aasta, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.
Aasta on 157 pKr. Pergamoni linna amfiteatris istuv publik juubeldab. Gladiaatorite võitlused, päeva peamine vaatemäng, on just läbi saanud.
Publik on ülevas meeleolus, sest taplus oli põnev ja parajalt verine. Samal ajal, kui keset areeni seisvale võitjale aplodeeritakse, veetakse teised, raskesti haavata saanud gladiaatorid kokku lappimiseks amfiteatri laatsaretti.
Pergamon asub Rooma impeeriumi idaosas praeguse Türgi aladel. Laatsareti töötajate seas on ka noor kreeklane Klaudios Galenos, kes on äsja meditsiiniõpinguilt kodulinna naasnud.
Ta on õppinud oma aja parimate käe all Aleksandrias ning tagasi koju jõudnuna on arst kiiresti omandanud väga hiilgava maine kui erakordselt osav vigastatud sõjameeste ravija.
Gladiaatorid on tihtilugu orjad ja nende omanikud soovivad oma investeeringuid näha elusate, tervete ja pidevalt võitlusvalmitena.
Galenos on selle peale mihkel; ta on üks paremaid arste, kes amfiteatri juures eales töötanud. Temale endale on amfiteater lihtsalt üks väike samm teel millegi palju suurema ja olulisema suunas.
Kokku töötas Galenos Pergamoni amfiteatris neli aastat. Tema enda ülestähenduste järgi ei surnud sel ajal ükski gladiaator, kes tema patsient oli (teistel andmetel suri neid siiski viis, aga see oli suur edasiminek võrreldes kuuekümne surnuga Galenose eelkäija ajal).
Suur arv lõikusi andis noorele arstile ainulaadse sissevaate inimkehasse. Nii Kreeka kui ka Rooma kultuuris oli inimkeha püha, ka surnud inimese oma, ja inimeste lahkamine oli rangelt keelatud.
Kuna Galenos pidi tööst tulenevalt paljusid erinevate vigastustega gladiaatoreid opereerima, tähendas see, et ta tundis inimkeha iga detaili. „Aken inimkehasse“ – nii kutsus Galenos haavu.
Enne tema aega peeti arste Roomas käsitöölisteks, kelle sotsiaalne staatus ja maine olid teiste käsitööliste omast isegi viletsamad.
Enamasti tegid tohtritööd orjad ja mitteroomlased. Tihti olid arstid rahvuselt kreeklased, kellele roomlased küll ülalt alla vaatasid, kuid kel roomlaste meelehärmiks arvestatav mõjuvõim oli.
Roomlaste arust olid kreeklastest arstid Rooma traditsioonidele suureks ohuks, kuna roomlaste tavade järgi vastutas tervise eest perepea. Kui kedagi tabas raske haigus, viidi too lihtsalt Tiberi jões asuval saarel paiknenud meditsiinijumala Asklepiose (ladinakeelses versioonis Esculapiuse) templisse ja loodeti, et selle poole palvetamine teeb haige terveks.
Kuigi Asklepios oli Vana-Kreeka panteonist pärit jumalus, rajasid roomlased talle pärast 293. aastal eKr möllanud katku ning seejärel oraaklite ülestähenduste uurimist enda pealinna templi. Kreekasse Epidaurose linnakesse, mis oli Asklepiose sünnipaik, saadeti lausa spetsiaalne delegatsioon, et Rooma templisse jumala skulptuur tuua.
Loe kirurgia arenguloost lähemalt juuni Imelisest Teadusest!
