TEADUSELU | Tuul Sepp: võrgutamise olulisusest teaduses
Ma tahaksin keskenduda oma teadustööle, aga mul pole võrgutamisest mingit pääsu. Mitte võrgutades on mul vähem võimalusi saada nii ametikohta kui rahastust. Võrgustumine laia teadlasteringiga tagab ka kutsed konverentsidele ning koostööprojektidesse.
Toon järgnevalt kolm näidet oma teaduselust, kus „võrgutamise" kunsti on vaja olnud. Olles ise pigem kehvemapoolne suhtleja, ei kasuta ma selliseid olukordi kuigi sageli optimaalselt ära. Kahtlemata tähendab see minu jaoks hulganisti kaotatud võimalusi rahvusvahelises teadusmaailmas läbi löömiseks. Esimene näide tuleb posterettekannetest, teine oma ala tippfiguuridele külje alla pugemisest ja kolmas kolleegidega koos kõrtsiskäimisest.
Enamikel suurtel konverentsidel on lisaks suulistele ettekannetele ette nähtud ka posterettekanded. Teadlane koostab oma uurimusest ülevaatliku plakati ning tutvustab seda posterisessioonil. See tähendab, et tavaliselt umbes tund aega, mõnikord ka kaks, tuleb seista oma postri kõrval ning olla valmis vastama huviliste küsimustele. Minu jaoks on oma postri kõrval pingutatult naeratades jalalt jalale tammumine ja huviliste ootamine üks ebameeldivamaid võimalikke ajaveetmisviise.
Ühel hiljutisel Prantsusmaal toimunud konverentsil jagati igale postri esitlejale kätte ka pudel veini, millest oli ette nähtud postri huviliste klaase täita. Kelneri roll tundus minu jaoks isegi veel raskem. Tuleb tunnistada, et üle kümne minuti ma oma postri kõrval vastu ei pidanud, kuigi mu plakat oli seekord uhkem kui kunagi varem. Poetasin oma peaaegu täis veinipudeli esimesele vabale lauanukale ja hiilisin pisukese südametunnistuspiina, aga suure kergendustundega minema.
Kord olin konverentsil USAs, kus kohal olid mitmed selle ala maailma tipptegijad. Võtsin end kokku ja lähenesin ühele kuulsale prantslasele komplimentidega tema ettekande kohta. Jäime vestlema ja selle lõpuks pakkusin talle võimalust viia ta kohalikku loodusparki matkama. Ta haaras sellest rõõmuga kinni ning oli võimalusest kohaliku loodusega tutvuda vaimustuses. Arutasime juba matkates võimalikke koostööprojekte ning tänaseks on meil avaldatud mitu ühiselt kirjutatud artiklit. See üks vapper võrgustumine, mis nõudis mult palju julgust, tõi endaga kaasa kuhjaga kasu!
See, et ma ei armasta alkoholi tarbida, on teaduselus suureks miinuseks. Ühised kõrtsuskäigud ja õllejoomised on koostöövõrkude ehitamiseks hindamatu tähtsusega. Võib muidugi minna ja vett juua, kuid siis oled ikkagi natuke nagu seltskonnast väljas. Nii olen end harjutanud tarbima karjääri huvides väikestes kogustes ka alkohoolseid jooke.
Kord Itaalias konverentsil olles nõustusin osati vastu tahtmist seltskonnaga sööma-jooma minema. Sotsiaalselt pingeline olukord võttis aga nii suure osa minu tähelepanust ja keskendumisvõimest, et unustasin täielikult sellest ettevõtmisest teada anda oma abikaasale, kes mind hotellis ootas, samuti ei kuulnud ma kotis helisevat telefoni. Sõlmisin ennastsalgavalt teiste teadlastega tutvusi, kui kuskil veidi enne keskööd taipasin telefoni vaadata. Mu abikaasa oli selleks hetkeks juba pool Firenze vanalinna läbi kamminud ja valmis mind politseiga taga otsima, kuna endast märku andmata kadumine lihtsalt polnud midagi, mida ma tavaliselt teeksin.
Mis on nende näidete moraal? Suhtlemine on erinevate inimeste jaoks erineval määral väljakutseks ja erineval määral kulukas. Eelis on inimestel, kellel see tuleb loomulikult, sest nagu ülaltoodud näidetest näha, on hea suhtlemisoskuse võimalik tulu mõõtmatult suur. Hea „võrgutaja" teadlane saab tänapäevases teadusmaailmas suure eelise, isegi siis, kui ta ise kuigi geniaalne pole. Ta leiab endale partneriteks geeniused ning lõikab siis kasu nende nende ideede peale ehitatud koostööprojektide „müümisest". Võidavad mõlemad, sest geeniusel endal ei pruugi olla jälle müügimeheoskusi. Üks supervõrgutaja võib aga koostöös olla paljude introvertsete geeniustega ning seeläbi endale neist kõigist tugevama teadusliku CV ehitada. Ta pole meisterteadlane, ta on meistervõrgutaja.
Kahtlemata on hea suhtlemisoskus abiks igas eluvaldkonnas, kuid ilmselt ei oska enamik inimesi teadlasekarjäärile suunda võttes või teadust väljastpoolt vaadates arvatagi, kui suurt rolli suhtlemisoskus mängib teaduses. Ei oleks seega üldse halb idee enda turundamisoskuse kursuse kaasamine doktorantide õppekavasse. Tõenäoliselt on võimalik mingil määral teadust teha ka erakuna, kuid oluline on endale teadvustada, kui palju võimalusi suhtlemisest hoidumisega kaotatakse.
"Teaduselu" on Eesti Noorte Teaduste Akadeemia poolt käivitatud artiklisari eesmärgiga populariseerida teadust inimlike lugudega teadlastest ja teaduselu erinevatest tahkudest. Teadlased, kes sooviksid oma lugudega artiklisarja panustada, võiksid ühendust võtta Jaan Aruga.
