Miks on mõnel inimesel suurem kalduvus ärevusele?
Ärevus ei ole kõigi jaoks meist ühesugune kogemus. Samasuguse olukorra või stressiallikaga kokku puutudes jäävad mõned rahulikuks, teised aga satuvad paanikasse. Nüüd on teadlased astunud suure sammu selle mõistmise poole, miks mõned meist tõenäolisemalt ärevushoogude all kannatavad.
Teadusajakirjas Journal of Neuroscience ilmunud uurimuse osutusel on ärevus — üldine kalduvus reageerida keskkonnas esinevatele ohtudele ärevushooga — seotud serotoniini transportvalkude talitlusega aju emotsioonide töötlemise keskuses mandeltuumades (ingl amygdala).
“Sellel haavataval omadusel on ilmne neuroloogiline alus,” kinnitas Cambridge’i ülikooli neuroteadlane ja uurimuse kaasautor Shaun Quah. “Oluline on olla kaastundlikum ja mõista, et kõik inimesed ei reageeri samale stressiallikale ühtviisi; mõned meist satuvad kergemini ärevusse.”
Varasemad uuringud on andnud mõista, et serotoniin, mida nimetatakse ka “õnnekemikaaliks”, etendab olulist rolli meeleolu reguleerimise ja hea vaimse tervise säilitamise juures. Osaliselt kontrollivad serotoniini taset ajurakkude pinnal paiknevad valgud — serotoniinitransporterid. Kui transporterite osakaal on suur, väheneb serotoniini tase.
Laialt kasutatavad ärevus- ja depressioonivastased ravimid, mida nimetatakse serotoniini tagasihaarde valikulisteks inhibiitoriteks (ingl SSRI; selective serotonin reuptake inhibitor), sekkuvad nende transportvalkude talitlusse ning võivad mõnikord edukalt leevendada sümptomeid loomadel ja inimestel.
Kuna taolised suukaudsed ravimid ei mõju paraku kõigile patsientidele ühtviisi tõhusalt, püüavad uurijad mitmel pool maailmas leida tõhusamaid raviviise.
Varem ei teadnud me täpselt, kuidas konkreetsetes ajupiirkondades toimivad serotoniinisüsteemid mõjutavad individuaalseid erinevuseid püsiärevuses (ingl trait anxiety). Sellele küsimusele vastuse saamiseks uurisid nad marmosette — väikseid küünisahvlaseid, kellel esineb SSRI-tundlike inimestega sarnast püsiärevuslaadset käitumist.
Töörühm korraldas kaks katset. Kõigepealt paigutasid nad iga marmoseti üksinda puuri ja lasksid puuri juurde tundmatu, maski kandva inimese. Inimene seisis puurist 40 sentimeetri kaugusel ja säilitas kahe minuti vältel ahviga silmsidet. Uurijad dokumenteerisid marmosettide reaktsioone enne ja pärast inimesest sissetungijaga kohtumist ning selle vältel.
Käitumismustrite põhjal koostati igale loomale ärevusskoor. Seejärel katseloomad hukati ja analüüsiti nende eri ajupiirkondi, täpsemalt serotoniini transportergeeni ekspresseerumise määrasid neis ajupiirkondades, mille talitlus on seotud aju serotoniinisüsteemi ja emotsioonide reguleerimisega.
Uuring näitas, et intensiivsemalt reageerinud (s.t kõige ärevamalt käitunud) ahvide mandeltuumades oli serotoniinitransporterite geeniekspressiooni tase kõrgem. See avastus annab mõista, et ärevat käitumist võivad põhjustada serotoniinisüsteemi tekitatud signaalid.
Pärast seda viisid uurijad läbi teise katse, et näha, kas neil õnnestub neid serotoniini-signaale moduleerida. Nad valisid välja kuus püsiärevust ilmutanud marmosetti, tuimastasid nad ning siirdasid vahetult nende ajudesse peenikesed metalltorud. Seejärel viisid teadlased otse ärevate ahvide mandeltuumadesse SSRI-ravimit.
Nüüd korrati taas esimest katset, s.t viidi ahvid kokku tundmatu inimesega ja jälgiti nende reaktsioone. Pärast ravimi vahetut manustamist kogesid katseloomad otsekohe sümptomite leevenemist ja nende ärevuslaadse käitumise määr vähenes.
SSRI-de viimine otse mandeltuumadesse kutsus ahvidel ärevusvastase toime esile märksa kiiremini kui suukaudsed SSRi-rohud seda reeglina teevad. Tüüpiliselt võtab sümptomite leevenemine ravimi suukaudsel manustamisel aega mitu nädalat.
Enne, kui võib kindlalt väita, et taoline SSRI-raviviis inimestel soovitud tulemusi annab, tuleb katset korrata inimeste peal. Ärevusvastase ravimi manustamiseks torukeste inimajju siirdamine pole aga mõeldav ravimeetod.
Uurimuse tulemused annavad siiski mõista, et ravimiga konkreetselt mandeltuumade talitluse mõjutamine võib püsiärevuse tõhusat ravi kiirendada.
“Kui tunnete, et kaldute kergesti ärevusele, ei tuleks seda pidada iseloomuveaks,” rõhutas Quah. “Tõenäoliselt on selle põhjuseks hoopis loomulik soodumus.”
