Aafrikast Lõuna-Ameerikani ulatuvas piirkonnas nõrgeneb Maa magnetväli vähehaaval. Kummaline nähtus hämmeldab geofüüsikuid ja põhjustab Maa orbiidil tiirlevatel tehiskaaslastel tehnilisi häireid.
Selleks, et paremini mõista, mis toimub Lõuna-Atlandi anomaaliaks (ingl South Atlantic Anomaly) nimetatavas piirkonnas, rakendavad teadlased Euroopa kosmoseagentuuri ESA tehiskaaslaste võrgustikku Swarm.
Maa magnetväli on elu säilimiseks meie planeedil kriitiliselt tähtis. Too keerukas ja dünaamiline jõuväli kaitseb meid kosmilise kiirguse ja Päikeselt lähtuvate osakeste eest.
Suuremas osas genereerib magnetvälja ülikuuma vedela raua pöörlev ookean – u 3000 kilomeetri sügavusel maapinna all paiknev Maa tuuma välimine kiht. Sarnaselt jalgrattadünamos pöörleva rootoriga tekitab tuum elektrivoolu, mis omakorda genereerib meie pidevalt muutuvat elektromagnetvälja.
Maa magnetväli pole kaugeltki staatiline; nii selle tugevus kui ka suund muutuvad. Näiteks kinnitavad hiljutised uuringud, et magnetilise põhjapooluse asukoht muutub üsna kiiresti.
Viimase 200 aastaga on magnetväli kogu planeedil kaotanud keskeltläbi 9% oma tugevusest. Aafrika ja Lõuna-Ameerika vahel on kujunenud nõrgenenud magnetväljaga piirkond, mida nimetatakse Lõuna-Atlandi anomaaliaks.
Ajavahemikul aastast 1970 aastani 2020 on välja minimaalne tugevus selles piirkonnas alanenud umbes 24 000 nanoteslalt 22 000 nanoteslale. Samal ajal on anomaalia pindala kasvanud ja laienenud lääne suunas kiirusega u 20 km aastas.
Viimase viie aasta jooksul on Aafrikast edelas ilmnenud teine minimaalse tugevusega keskus, mis viitab võimalusele, et Lõuna-Atlandi anomaalia pooldub kaheks eraldi tsooniks.
Satelliidivõrgustiku Swarm andmetöötluse, innovatsiooni ja teadusuuringute pargi (ingl DISC; Swarm Data, Innovation and Science Cluster) teadlased kasutavad anomaalia tundmaõppimiseks ESA satelliidivõrgustikku Swarm. Seda moodustavad tehiskaaslased on konstrueeritud tuvastama ja täpselt mõõtma Maa magnetvälja moodustavaid magnetilisi signaale.
Mõned uurijad oletavad, et välja praegune nõrgenemine võib olla märk sellest, et Maad ootab peagi ees pooluste vahetumine, mille käigus põhja- ja lõunapoolus vahetavad kohad.
Planeedi ajaloos on seda juhtunud mitu korda ning ehkki pooluste vahetumise keskmist tempot (u iga 250 000 aasta tagant) silmas pidades on järgmine vahetumine pikalt hilinenud, jääb välja tugevuse praeguse languse määr Lõuna-Atlandi piirkonnas normaalseks peetava kõikumismäära piiresse.
Planeedi pinnal pole Lõuna-Atlandi anomaalia pärast põhjust muretseda. Piirkonnast üle lendavaid satelliite ja muid kosmoseaparaate tabavad aga tõenäolisemalt tehnilised rikked, kuna magnetväli selles piirkonnas on nõrgem, mistõttu laetud osakesed küündivad Maa-lähedasel orbiidil tiirlevate tehiskaaslaste kõrgusele.
