Tõsisem pilt Saksamaa kaitsevõimest
Dokument, mis reguleerib Saksamaa sõjalist kaitset, leidis kooskõlastuse kõigis ministeeriumides. See arvestab riigi julgeolekupoliitilist olukorda ja juhindub 2016. aastal välja lastud Saksamaa peamise strateegilise julgeolekupoliitilise suunanäitaja (Weissbuch) prioriteetidest, kirjutab ajakiri Sõdur nr 2 / 2020.
Viimane määratles ja defineeris Saksamaa väärtused ja riiklikud huvid. Riigikaitse planeerimisel lähtutakse nüüdsest sellest, et kõik Bundeswehrile püstitatud ülesanded peavad olema võrdselt täidetavad.
Krimmi poolsaare sündmustest ajendatuna on tähtsaimaks muudatuseks kaitsejõudude jaoks järgmised aspektid:
• Riigi- ja liitlaste kaitse on nüüdsest samal pulgal kriisireguleerimisega.
• Et osaleda võimalikus konventsionaalses konfliktis, peavad Bundeswehri üksused saavutama nõuetekohase valmisolekutaseme ja nõuetekohaste võimetega võitlusvõimelised üksused.
• See aga tähendab uut ja paremat materiaalset varustatust ning suuremat personali hulka.
Uudne on asjaolu, et armeele pandud ülesanded pole jäetud üksnes kaitseministeeriumi kanda. Eriti küber- ja informatsioonimaastikul tähtsustatakse comprehensiv printsiipi ehk koostööd ministeeriumide vahel ja seda ka rahvusvaheliselt.
Lõppeesmärgina nähakse Bundeswehri, mis oma ülesehituselt ja iga tasandi varustatuse tasemelt on võimeline senisest enam vastutust õlgadel kandma.
Huvitavate aspektidena toodi riigikaitsesse tagasi reservide olemasolu või erasektori ressursside kaasamine. Põhjus selleks on lihtne. Saksamaa näeb ennast nüüdsest NATO logistilise sõlmpunktina.
Ajal, kui professionaalsetest sõduritest koosnev Bundeswehr alliansi idatiiba kaitseb, on reserv see, mis kodus korda hoiab ja liitlaste tulemise ning edasiliikumise tagab.
Teised ülesanded
Nagu eespool öeldud, on Saksamaa kaitsejõud eelmise aastatuhande lõpuaastate planeerimisprotsesside tulem, kui Bundeswehri struktuuri ja rahastuse määrasid ülesanded, mis tulenesid peamiselt rahvusvahelisest kriisi ja konflikti reguleerimisest.
Bundeswehr on praegugi seotud 13 missiooniga; nendel osaleb kokku 3600 kaitseväelast. NATO jaoks on Saksamaa suuruse poolest teine operatsioonidesse panustaja, mis puudutab nii isikkoosseisu arvu missioonidel kui ka alliansi rahastust. Samuti on Bundeswehr suuruse poolest teine panustaja ÜRO operatsioonidesse.
Isegi kui küsitluste järgi on Venemaa president populaarsem USA riigipeast, ei tulnud muidu nii patsifistlikust Saksamaa ühiskonnast suuremaid vastukajasid Bundeswehri väekontingendi suunamisele Leetu eFP raames.
Saksamaa kaitseväelased olid muuseas esimesed, kes oma lipu meie regioonis heiskasid. Sealjuures ollakse Saksamaal leppinud tõsiasjaga, et eFP-sse (enhanced Forward Presence, ee liitlaste suurendatud kohalolek) või VJTF-i (Very High Readiness Joint Task Force, ee väga kõrge valmidusega ühendsihtjõud) panustamine jääb nende jaoks kestma aastaid.
Bundeswehri järgmise VJTF maaväe kontingendi puhul arvestab kaitseministeerium sellega, et aastaks 2023 ei „kraabitaks” valmisolekusse astuva 37. mehhaniseeritud jalaväebrigaadi jaoks üle kaitseväe varustust kokku, vaid üksus oleks lahinguvalmis puhtalt oma isikkoosseisu, varustuse ja tehnikaga.
Varustatusest rääkides tuleb saavutada vähemalt ühe diviisi täielik valmidus missiooniks aastaks 2027. Kaitsepoliitiline suund on see, et diviisid ei ole enam üksnes allüksuste eraldajad operatsioonideks, vaid need peavad olema ühtse väekoondisena kasutatavad.
Maaväes jäädakse plaani kohaselt kolme diviisi juurde, kuid võimaluse korral suurendatakse brigaadide arvu kümneni (praegu kaheksa). Senised õhuväe eskadronid (praegu üheksa) tahetakse plaani järgi koondada nelja mitmerahvuselisse õhugruppi.
Meresõjapidamise võimet parandatakse selle igas dimensioonis (all, peal, õhus). Lepingud on sõlmitud nii uute fregattide kui ka nn mitmeotstarbeliste sõjalaevade ostuks. Mereväe suurim murekoht on aga tehnilise personali puudus, sest uued alused on kõrgtehnoloogilised relvasüsteemid, mis vajavad kvalifitseeritud personali, mida praegu mereväe alustele piisavalt suunata ei ole.
Eriti suur puudus on elektrotehnilist eriala valdavatest allohvitseridest. Arvestama peab ka asjaoluga, et värbamise järel veedavad mereväelased ligikaudu kaks aastat relvasüsteemi väljaõppel, enne kui pardale pääsevad.
Kui vaadata tehnikaühikuid, siis viimase paari aastaga sai Bundeswehr juurde 181 soomukit Puma, 51 soomustransportööri Boxer, 28 transporthelikopterit, 31 ründekopterit Tiger, 24 transpordilennukit A400M, kaks allveelaeva 212A, 15 kopterit erioperatsioonide üksustele ja 1800 erinevat transpordivahendit.
Järgneval neljal aastal hangitakse juurde 129 Boxerit, viis tankurlennukit, 15 transpordikopterit või 71 kraanaga raskeveokit toetuse väejuhatusele.
Kavas on tõsta oluliselt kaudtule võimet.
