Akvedukti vägi: Rooma impeerium püsis korraliku veevarustuse toel

Roomlased rajasid antiikaja suurima riigi relvadega, kuid akveduktid panid allutatud rahvad mõistma impeeriumisse kuulumise eeliseid.

Need hiiglaslikud rajatised olid justkui imed, mis juhtisid külma puhast vett linnadesse, kus tänulikud elanikud võisid nautida pritsivaid purskkaevusid, fontääniskulptuure ja tohutuid saunakomplekse, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.

Umbes aastal 150 pKr toimus Põhja-Aafrika suurlinna Kartaago rahutus ajaloos üks pöördelisemaid sündmusi.

Roomlased olid linna umbes 300 aastat varem maatasa teinud. Linn rajati uuesti 1. sajandil pKr ning sestsaadik oli Kartaago kasvanud Rooma impeeriumi suuruselt neljandaks linnaks.

Kogu selle aja olid Kartaago umbes 100 000 elanikku pidanud endale vaevarikkalt vett ammutama kaevudest ja vihmaveemahutitest, mis põuaajal kõik tilgatumaks kuivasid.

Nüüd aga jäi see mure minevikku. Rooma keisri korraldusel oli terve armee tugevasti spetsialiseerunud töölisi, orje ja insenere valmis saanud riigi ühe võimsaima akvedukti.

Kartaago uus vee­varustus tõi iga päev kohale vähemalt 17 miljonit liitrit elu andvat vett. Sama kujuteldamatu nagu akvedukti läbiv veehulk, oli olnud selle ehitustöö.

90 kilomeetri pikkune akvedukt siugles oma allikast Zaghouani mäeahelikus nagu kivist ja tsemendist madu üle lõputute tasandike, sügavate kuristike ja laiade orgude. Vee voolamise kindlustamiseks oli raiutud kanaleid, ehitatud sildu ja kilomeetripikkusi kaaristuid.

Elanike jaoks oli akvedukt imeasi. Rooma kirjanik Plinius vanem kirjutas 100 aastat varem akveduktide kohta, et neid ei saa võrrelda ühegi muu rajatisega: „Nüüd peame tunnistama, et ükski muu asi terves maailmas pole meie suuremat imetlust väärt.“

Pealinnas Roomas oli akvedukte kõige rohkem, kuid ka kõikjale mujale, kuhu roomlased tungisid – alates tänapäeva Türgist idas, Marokost lõunas ja Inglismaast põhjas –, rajasid nad akvedukte.

Impeeriumi inimestele sümboliseerisid akveduktid kõrgemat tsivilisatsiooni. Kartaagos näiteks ei tähendanud uus akvedukt mitte ainult seda, et elanikud ei pidanud enam iial põua pärast muretsema, vaid nende linn sai ka purskkaevud ja impeeriumi ühed suurimad saunad.

Sama kehtis suure hulga teiste Rooma linnade kohta, kus akveduktid demonstreerisid silmanähtavaid eeliseid, mis kaasnesid Rooma impeeriumi osaks olemisega. Kreeklane Ailios Aristeides rõõmustas ühes tekstis Rooma impeeriumi muljet avaldavate ehitiste üle: „Neile, kes on väljaspool impeeriumi, tasub ainult kaasa tunda sellise õnnistuse puudumise pärast.“

Roomale ei olnud akveduktid lihtsalt võimudemonstratsioon, vaid ka vahend sisemise stabiilsuse tagamiseks. Sõjavägi võis mässu küll maha suruda, kuid akveduktid suutsid vältida mässude tekkimist. Impeeriumi tõelised laiendajad olid seetõttu insenerid.

Loe võrratutest Rooma akveduktidest lähemalt maikuu Imelisest Ajaloost!