Millal peaks laskma end testida koroonaviiruse antikehade suhtes?
Riigid hakkavad eriolukorraga seonduvaid piiranguid lõdvendama. Antikeha-analüüsidest võib vastavate sammude kavandamisel palju abi olla.
Paraku pole kõik koroonaviiruse antikeha-testid võrdselt kvaliteetsed. USA San Francisco rannikupiirkonnas tegutsevate teadusasutuste esindajatest koosnev töörühm hindas hiljuti 14 turul pakutava testi kvaliteeti ja leidis, et ainult kolm neist andsid püsivalt usaldusväärseid tulemusi.
Paljud analüüsikomplektid andsid valepositiivseid tulemusi – näitasid antikehasid, mida inimesel tegelikult ei olnud.
Lisaks võib tulemusi mõjutada see, millisel haiguse kulgemise etapil inimest testitakse, rõhutas USA-s New Yorgis tegutseva Mount Sinai haigla kliinilise antikeha-analüütika osakonna juhataja Ania Wajnberg.
Mount Sinai haigla avaldas hiljuti oma antikehade testimise projekti tulemused. Haiglas kasutatud testid oli USA toidu- ja ravimiamet FDA kliiniliseks kasutamiseks heaks kiitnud tänavu aprillis.
Uuring näitas, et rohkem kui 600 kinnitatud koroonaviiruse-diagnoosiga patsiendist osutusid antikeha-testi tulemused positiivseks ainult kolmel.
Rohkem kui 700 „kahtlustatud juhtumist“ — s.t inimestest, kellel esines koroonaviiruse sümptomeid ja kes elasid koos kinnitatud koroonadiagnoosiga inimesega või kellele arst oli öelnud, et nad on tõenäoliselt viirusesse nakatunud — osutus antikeha-test positiivseks vaid 38 protsendil.
Eri testid tuvastavad eri antikehi. Mount Sinai haiglas kasutatud testid määrasid immunoglobuliin G (IgG) sisaldust organismis. IgG on kõige levinum antikeha, mida leidub veres jt kehavedelikes. Muud testid võivad tuvastada immunoglobuliin M-i (IgM), mis samuti ringleb veres, või immunoglobuliin A-d (IgA) — antikeha, mida leidub peamiselt hingamisteedes ja seedekulglas.
Reeglina toodab inimkeha viirusnakkuse tõrjumiseks esmajärjekorras IgM-i. Pealeselle seondub IgM akuutsemate viirusnakkustega, samas kui IgG kujuneb välja pikema aja jooksul.
See tähendab, et IgG on enamasti usaldusväärsem märk pikaajalisest immuunsusest, samas kui varsti pärast sümptomite ilmnemist testitud koroonaviiruse-patsientide kehades ei pruugi vastavad antikehad veel tekkinudki olla.
Teadlased pole veel kindlale selgusele jõudnud, kas IgG-tüüpi antikehad konkreetse viirusnakkuse eest immuunsust pakuvad, kuid Mount Sinai haigla uurijad leidsid, et mingisuguse tasemega kaitsev mõju on siiski tõenäoline.
„Kui IgG tekitab immuunsust, siis on just taoline immuunsus olulisem selle otsustamisel, millal inimesed tagasi tööle võivad minna,“ selgitas Wajnberg.
IgM-i määravad testid andsid kõikuvamaid tulemusi kui IgG-testid, kuid kõige usaldusväärsemaks meetodiks osutus testimine mõlema antikeha suhtes korraga.
113 uuringus osalenud, kinnitatud koroonaviiruse-diagnoosiga patsiendi esimene antikeha-test andis negatiivse või „kergelt positiivse“ tulemuse. Kui neid aga testiti teist korda, osutus suurem osa analüüsidest antikehade suhtes positiivseks.
„Kõige tähendusrikkama tulemuse saamiseks tuleks antikeha-analüüs teha alles kolm nädalat pärast haiguse algust,“ rõhutas Wajnberg. „Oma töös täheldasime väikseid erinevusi isegi 24 ja 20 päeva pärast sümptomite ilmnemist testitud patsientide analüüsitulemuste täpsuse vahel.“
Suurema kindluse huvides võiksid patsiendid testimisega oodata isegi neli nädalat. Seda, et liiga kaua oodates antikehad organismist kaovad, pole vaja karta — teiste koroonaviiruste nagu SARS ja MERS puhul jõuab antikehade osakaal tippu mõne kuu jooksul pärast nakatumist ning organism toodab antikehi veel vähemalt aasta jooksul.
Wajnberg soovitas antikehade testimisega oodata kaks nädalat pärast sümptomite taandumist, ehkki möönis, et patsiendil, kes on haige olnud paar nädalat või kauem, on vajalikud antikehad tõenäoliselt juba tekkinud.
Kõik Mount Sinai uuringusse hõlmatud patsiendid paranesid täielikult ja tundsid end antikeha-analüüsi andmise ajal suhteliselt normaalselt.
Pärast sümptomite taandumist osutusid umbes 19% patsientide aktiivse koroonaviirusnakkuse proovid positiivseteks. Pole välistatud, et nad olid siis ikka veel nakkusohtlikud, kuid tõenäolisemalt andsid positiivsed analüüsid märku sellest, et testimise ajal väljutasid nende kehad surnud viiruseid.
Wajnbergi osutusel pole põhjust arvata, et rängemalt kulgev haigus tekitab organismis rohkem antikehi, kuna peaaegu kõigil Mount Sinai haigla uuringusse hõlmatud patsientidest ilmnesid kerged kuni mõõdukad sümptomid.
„Mõnede viirustega on tõepoolest nii, et mida tõsisemalt nakkust põetakse, seda rohkem tekib organismis antikehi. Meie uurimus annab mõista, et uue koroonaviiruse puhul see nii ei ole,“ kinnitas ta. „Aga meil pole veel täit kindlust.“
Uurijad leidsid, et ka sümptomite kestus ei mõjutanud antikeha-vastust patsientide organismis. Kehas toodetud antikehade hulk võib olla seotud hoopis erinevustega inimeste kaasasündinud immuunreaktsioonides.
Kõigi koroonaviiruse antikeha-analüüside puhul on uurijad kehtestanud antikehade miinimumläve, mis on nõutav, et tulemust saaks lugeda positiivseks. Mida madalam lävi testile määratakse, seda tõenäolisem on saada valepositiivseid tulemusi.
Selleks, et väikese antikehade osakaaluga patsientide proovid ei annaks positiivseid tulemusi ja nad ei peaks end ekslikult viiruse suhtes immuunseteks, sätestas Mount Sinai haigla töörühm oma analüüsidele suhteliselt kõrge läve.
Tulemused annavad mõista, et valenegatiivsete tulemuste ilmnemise tõenäosus on väga väike, aga siiski mitte olematu. „Kuna me testime väga palju inimesi, tuleb testide suurest tundlikkusest ja täpsusest hoolimata ometi ette vääraid tulemusi — samamoodi on kõigi teiste maailmas kasutatavate testidega,“ rõhutas Wajnberg.
Samuti pole teadlased seni kindlad, kui suur antikehade hulk on nõutav selleks, et patsiendil kujuneks immuunsus; võimalik, et ka allapoole määratud läve jääva antikehade osakaaluga inimesed on nakkuse eest ikkagi kaitstud.
