Kia e-Niro: tõenäoliselt üks paremaid e-krossovereid alla 50 000 euro hinnaklassis
Esimesed Kia e-Niro elektriautod jõudsid Euroopa suurtel sihtturgudel müügile 2018. aasta sügistalvel. 2019. aasta jaanuaris pälvis e-Niro esimese elektriautona WhatCar’i Aasta auto tiitli. 2020. aasta mais puudutasid e-Niro rattad esimest korda Eesti kamarat ja me tegime sellega põhjalikuma proovisõidu. Loe lähemalt Acceleristast.
Ma ei liialda, kui ütlen, et olen viimased poolteist aastat pikisilmi oodanud, et saaksin Kia e-Niro proovisõidule viia ja kui see nädalapäevad tagasi lõpuks tõeks sai, olid ootused üsna arutult üles paisutatud.
Kia e-Niro on saanud rohkelt auhindu, aga mis peamine, pälvinud arvustajate, testijate ja kasutajate poolehoiu, sest teeb seda, mida lubab: sõidab ühe (CCS standardiga kiir-)laadimisega üle 450 kilomeetri.
WLTP andmetel annab üks akutäis elektrit välja 455 sõidukilomeetrit, oskaja sõitja käes ja heades oludes pole see mingi näitaja: kenal suvepäeval saab näiteks Norra mägiteedel e-Niroga rahulikult 600 km ja rohkemgi kätte.
Niisiis on e-Niro üks neist (loe: Kia-Hyundai Grupi) elektriautodest, mis ei loobi katteta lubadusi nagu poliitikud enne valimisi, vaid on aus otsast lõpuni, jättes kasutajale positiivse üllatumise varu.
Mis auto (e)-Niro küll on?
Kia Niro, mida on kõige arukam nimetada kõrgendatud ruumikaks sõiduautoks ehk krossoveriks, jõudis turule 4 aastat tagasi. Ja pioneeris, olles üks esimesi hübriidajamiga mitmeotstarbelisi kompakt-linnaautosid.
Suuruselt võiks Niro paigutada Sportage’i ja Ceed’i vahele, aga nüüd, kus meil on kupeelik X-Ceed, võiks Nirot pidada ka uustulnuka tarbeautolikumaks (kandilisemaks) vasteks.
Vahepeal on Nirost välja lastud ka pisitikuhübriid, aga see pole Eestis müügile jõudnud. Võibolla jõuab, võibolla ka mitte – tõenäoliselt vaatabki enamus ostjatest suurema põnevusega elektrilist Nirot kui pistikhübriidi.
