Professor Dago Antov: On absoluutselt selge, et autostumise tempo aeglustub
Tallinna Tehnikaülikooli transpordiplaneerimise professor Dago Antov kommenteerib, miks ja kas üldse Tallinnas peaks omama isiklikku sõiduautot. Teema kütab kirgi, sest pealinn on autodest nähtavalt ummistunud ning suurele Tallinna Peatänava projektile, mis Viru tänava ja selle ümbruse muutnuks inimsõbralikumaks, tõmmati mullu pidurit.
Tallinnas isikliku sõiduauto omamine või sellest loobumine on kirgi küttev teema. Eriti nüüd, kus oleme silmitsi uue elukorraldusega, mis nõuab rohkemat eraldatust ja enesekontrolli, tundub auto turvalisema variandina.
Auto eelistamist ühistranspordile on eriolukorra ajal soovitanud nii linnaisad kui valitsejad. Igapäevaselt on juttu teede ehitamisest kiiremateks ja turvalisemateks ning palju räägitakse ka Eesti autoturu seisust. Näitena 20.05 AK, kus oli lõik nii suurest teede-ehitusest kui põhjalik lugu autoostu mõistlikkusest praegusel ajal.
Ühele hädavajadus, teisele mugavus
Auto on ühtpidi eestlase põhiõigus ja teiselt poolt vältimatu vajadus, sest on piirkondi, kus liinibuss käibki korra nädalas ning peatusesse tuleb kõmpida mitmeid kilomeetreid.
Tallinn, mida Eesti kontekstis suurlinnaks peame on üleilmses mõõtkavas kompaktne, rahulik, ühendunud linn, mille ühest servast teise jõudmiseks kulub ka pikaldasemal maksimaalselt paar tundi. Toimiv ühistransport on linnaelanikele, pensionäridele ja õpilastele tasuta; linnaosade vahel saab liikuda rattaga, kergliikuriga, jala.
Maanteeameti registri andmetel on aga suurim hulk sõiduautosid arvele võetud just Tallinnas ja Harjumaal. Ja need ei ole üksnes linnaservast tulijad, kes linna ummistavad.
Ka kohalikud kasutavad lühikestel vahemaadel pigem autot. See on mugav – ja kuigi kallim kui (linnakodanikule suisa tasuta) buss või tramm, taskukohane. Väikest lisaaega varuses ja sõitu planeerides ei kaota seisakuteski väärtuslikke minuteid.
Kasvab esimese isikliku auto ostjate arv
Äsjane kriisikogemus on autoesindustesse toonud uut tüüpi ostjad: need, kes esimest korda elus valivad omale isiklikku autot. Eelistatakse kas täiesti uut või kontrollitud garantiilist vähekasutatud sõidukit.
Inimeste huvi kasvu isikliku sõiduki kasutamise vastu kinnitab ka takso- ja lühirendifirmade statistika – osaliselt karantiini tõttu, aga osaliselt ka hirmust puutuda kokku võõraste nakkusallikatega on klientide arv kukkunud.
Linnatänavad on taas autosid tihedalt täis ning teatud kohtades on tipptunnivälised tropid tavapärased. Samas sõidavad trammid ja bussid suhteliselt tühjalt liinidel.
Ühistransport, millele on ette heidetud nõukogude aega kinni jäämist (kasutud liinid), on tipptunnivälisel ajal 2 või 3 inimesega ringi kolistades ka suur keskkonnakoormus.
Kas on olemas “kuldne kesktee” või optimaalne lahendus? Kindlasti on üks võimalus omale autot soetades see (keskkonna)teadlikumalt valida, eelistades pistikuhübriidi, elektriajamiga autot või CNG-l töötavat mudelit.
Autovabal elul on omad eelised – jääb ära enamuse ajast õuenurgas konutava Plekk-Liisu hooldamine, kulutus kütusele ja remondile. Oma jalal liikumine on tervislik jne. Kui sõita vaja, võtad rendiauto jms.
“Agasid” on siiski omajagu. Pereinimeste jaoks lihtsam logistika, kiirus ja mugavus, nüüd ka võimalus turvaliselt eralduda, sõltumatus… Ent olgu kui tahes “roheline” auto, koormab see linnaruumi ning elukeskkonna kvaliteet langeb.
Tallinna Tehnikaülikooli transpordiplaneerimise professor Dago Antov, ilmselt kõige “kulutatum” autostumise ja linnatranspordi teemadel rääkija on ootamatult optimistlik: autostumine langeb peagi, sest kasvuruumi enam ei ole.
“Millal on auto omamine üldse või kitsamalt Tallinnas õigustatud? No siin polegi ühest vastust olemas,” alustab professor oma kommentaari.
Keelatud vili on magus
Kui natuke tausta kirjeldada, siis see praegune või õigemini eelmise kahe kümnendi autostumine on ju suuresti tingitud ka Nõukogude Liidu aegsest piiratusest auto omamisele.
Eestis on olemas numbrid, mis näitavad just autostumise erinevust näiteks Soomega võrreldes, mis algas alles viiekümnendatel ja jõudiski tippu 90ndate alguses.
Nii et ühest küljest on tegemist „keelatud vilja omamise“ kompenseerimisega. See nähtus on sisuliselt levinud kogu idablokis.
Sama oli ka läänes, aga palju pikema aja jooksul, ja seetõttu pole see ka nii drastiliselt praegu tunnetatav, kuigi autostumise tasemelt pole me Eestis sugugi maailma riikide tipus.
Majandusliku heaoluga kaasneb mugavus
Teine asjaolu on see, et eks oleme saanud rikkamaks – millega kaasneb paratamatult ka mugavus. Loomulikult saaks enamus inimesi ka autota hakkama, vähemasti 90% päevadest, aga kui auto on olemas, siis nagu peaks ja tahaks seda ka rohkem kasutada.
Muuseas on auto niigi mõttetu investeering, sest keskmine kasutus päevas jääbki linnas kuhugi sinna ühe tunni kanti.
Seega on auto kasutamine mugavam, aga nagu allpool selgub ka ajasäästlikum. Uuringud näitavad, et Tallinna ühistranspordi kasutamine võtab keskmiselt 2-2,5 korda rohkem aega kui siis kui teha sõidud autoga.
Olenemata seisakutest on Tallinnas autoga mugav liigelda
Ma ei paneks autostumist ainult kehva ühistranspordi kaela, nagu tavatsetakse teha. Traditsiooniline (sic!) ÜT on alati autost aeglasem.
Aga suurel määral saab seda autokasutajate seas levinud põhjendust pidada ka ettekäändeks: et kasutaks küll, kuid ainult siis kui see oleks odavam, parem, ilusam, kiirem, …. jne jne.
Tegelikult on Tallinnas autoga liiklemine väga mugav ja „hirmsad ummikud“ on suhteliselt väikene probleem, eriti kui võrrelda mõne teise linnaga, kasvõi Riiaga. Seega – olukord ei sunni eriti uusi variante kaaluma!
Linnapiiri liiklusvoogude puhul pole tegelikult läbilase veel ammendunud, on ikka veel ruumi kasvada küll! Seda ka ajaliselt – tipptund saab muutuda pikemaks.
Autostumine samas tempos ei jätku
Tuleviku suhtes ka – on absoluutselt selge, et autostumine samas tempos nagu eelmised 20 aastat – ei jätku. See küll suureneb, aga järjest aeglasemas tempos.
Kui meil praegu on ametlikult kuskil 560 sõiduautot 100 elaniku kohta, siis maailma maksimum on 700 peal, nii et lihtsalt pole kuhugi kasvada!
Seda asjaolu tuleks ka prognoosides arvesse võtta, paraku eriti ei taheta. Lähituleviku liikluspilt on suures osas kinni ka (poliitilistes) otsustes – kas ja mida maksustatakse ja kuidas, mida soosida, mida mitte jne.
Eesti teedevõrgust (mitte Tallinna tänavatest) üldiselt rääkides ei saa ummikutest kohe üldse rääkida – olematu teema! Neljarajalised teed igale poole on pigem „nice to have“, mitte „must be“ lahendus.
