INTERVJUU | Professor Raivo Uibo: karjaimmuunsus läheks maksma liiga palju elusid, päästab vaid vaktsiin

Teoreetiliselt peaks olema nii, et kui inimene nakatub viirusesse, siis immuunsüsteem ei tunne esialgu nakkust ära ja laseb selle organismi, kus viirus hakkab rakkudes paljunema ja kutsub esile haiguse sümptomid. Kuid siis õpib immuunsüsteem viirusega võitlema ja ajab ta organismist välja. Inimene paraneb ning tal tekib immunoloogiline mälu, mis kaitseb uue nakatumise eest. Forte uuris Tartu Ülikooli immunoloogia professori, akadeemik Raivo Uibo käest kas nii läheb ka COVID-19-ga.

Raivo Uibo rõhutab, et pole kindlust, et COVID-19 läbipõdenud on kaitstud uuesti nakatumise eest ja pealegi tähendaks „karjaimmunideedi" tekkimisele lootma jäämine liiga suuri inimkaotusi ning seetõttu on ainukeseks väljapääsuks endiselt vaktsiini leidmine uue koroonaviiruse vastu.

Seoses COVID-19-ga on palju räägitud „karjaimmuniteedist" ehk kollektiivsest immuniteedist. Vaktsiinivastaste propaganda on ülesehitatud teesile, et kollektiivset immuniteeti pole olemas. Kas kollektiivne immuniteet on olemas ja kuidas see töötab?

Kui me kaardistame erinevate inimeste vastupanuvõime teatud haigustekitajale, siis ühel hetkel võime öelda, et teatud elanikkonna grupp on väga suure tõenäosusega kaitstud sama haigustekitaja uue leviku eest.

On pakutud, et 60 kuni 80 protsenti elanikkonnast peaks olema kollektiivse immuniteedi tekkeks immuunne haigustekitaja suhtes. Kuid see tekitab kohe küsimuse, milles see immuunsus väljendub - kas see väljendub selles, et need inimesed on nakkuse läbipõdenud või on neil välja arenenud ühte või teist tüüpi immuunvastus.

Vahel on ka niimoodi, et teatud sündmused ja nähtused tähistatakse mingi nimetusega ja inimesed mõistavad seda erinevalt ning antud juhul peaks lähtuma sellest, kas antud populatsioonis on suur hulk inimesi, kes pole vastuvõtlikud konkreetsele infektsioonile. On see siis seotud immunoloogilise mälu või antikehade olemasoluga, aga ühel hetkel pole viirusel enam võimalik levida ühelt inimeselt teisele, sest ta kohtab vastupanu.

Kui pikk on immunoloogiline mälu?

Erinevate haigustekitajate puhul on see erinev. 50-60 aastat tagasi, kui levis poliomüeliit, siis paljud põdesid selle läbi ja seejärel ka vaktsineeriti, kuid praegu on aktuaalne küsimus, kas me ikka oleme kaitstud poliomüeliidiviiruse eest. See, kui kaua kestab immunoloogiline mälu, on teaduses suur küsimus nende jaoks, kes töötavad välja ja manustavad vaktsiine.

Kas COVID-19 puhul on võimalik jõuda ilma vaktsiinita kollektiivse immuniteedini?

Ma arvan, et selle eest makstav hind oleks liiga ränk. Olles arstiharidusega - ning ka oma loomu poolest -, usun, et kõik inimelud on ühteviisi tähtsad.

Kui me kaotame kasvõi ühe inimelu rohkem, kas siis mingi organisatoorse tegevuse või tegevusetuse tõttu, siis see on vastuvõetamatu.

Ikkagi vaktsiin on ainsaks pääseteeks kogu maailmale.

Võtame näiteks gripivaktsiini: eakate inimeste hulgas on suremus ilma vaktsiinita ikkagi suur.

Mina olen veendunud vaktsineerimise pooldaja, sest olen ka ise poliomüeliidi läbi põdenud, siis kui vaktsiini polnud, ja ma mäletan seda olukorda, milles me olime, kui poliomüeliidi-vastast vaktsiini polnud. See meenutab praegust olukorda, kus veel vaktsiini pole.

Euroopas on COVID-19 pandeemia puhul olnud erinevaid lähenemisi: rootslased isoleerisid vaid riskirühmad, samas kui ülejäänud Euroopa kehtestas kaheks kuuks karantiini. Me kuuleme pidevalt COVID-19 statistikat, kuid me ei leia kuskilt numbreid, kui paljude tervis halvenes, selle tõttu, et kogu tervishoid tegutses vaid paremate koroona-näitajate saavutamise nimel. Samuti on väga paljude inimeste materiaalne olukord oluliselt halvenenud karantiini tõttu. Kas need kahjud ei osutu lõppkokkuvõttes viirusest tulenenud kahjust suuremaks?

Mul on tekkinud sama küsimus: kui paneme kogu tähelepanu vaid uuele epidemioloogilisele olukorrale, siis kas ei vii see selleni, et raskeid haigusi põdevad inimesed jäävad ilma ravita. Minu arstidest kolleegid kinnitavad, et see nii ei ole ning kõik saavad ravi.

Omaette küsimus võib olla aga ka see, et mõnedes inimestes on tekkinud sedavõrd suur hirm, et nad kardavad üldse kellegiga kokku puutuda ja kardavad üldse arstiabi järele pöörduda. Kuid see on juba inimese enda otsus, mis ei sõltu süsteemi enda eripärasustest.

Kuigi- keset COVID-19 pandeemiat ei tohi ära unustada, et meil on väga palju teisi tõsiseid haigusi ka. Nüüd kui halvem aeg on möödas, on vaja tasakaalustatud lähenemist, et me ei unustaks ära, et me ei unustaks ka neid vajadusi ära. Kogu võhm ei tohi minna ainult COVID-19-le.