Proovisõit: Dacia Duster LPG – taskukohane kõikjalsõitja nüüd ka soodsa kütusega
Mõnikord üksnes loast metsade ning rabade vahele eksinud kohta jõudmiseks ei piisa, vaja on sõidukit, millele rasked teeolud pole takistuseks. Näiteks Dacia Duster LPG-d, kirjutab Accelerista.com.
Rumeenias toodetav kõikjalsõitja sai hiljuti kümneseks. Iga aasta-paari tagant tehtud pisiparandused ning vahepeal toimunud mudeliuuendus pole Dusteri algkontseptsiooni muutnud – tegu on autoga, mis mõõtudelt kvalifitseerub taskumaasturiks, kuid asfaldilt maha keerates pistab julgelt rinda iga pärisdžiibiga.
Sellega koos käib pehme kulgemine koos mahuka pakiruumiga – ja väga mõistliku hinna eest. Nii pole ime, et meil moodustab Duster juba aastaid margi läbimüügist ligi poole.
Vähemärgatavad muutused
Väliselt on gaasi-Duster nagu Duster ikka. Disain on sel jõuline ja pisut robustnegi, kindlasti pole Duster loodud kõigile meele järgi olemiseks nagu kontsernikaaslased Nissan Qashqai või Renault Captur. Viimaste aastate kombe kohaselt toimusid peamised muutused kapoti all.
Kui väljastpoolt erinevus praktiliselt puudub, siis sinised elemendid LPG Dusteri sõitjateruumis rõhutavad keskkonnateadlikumat lähenemist.
Pealt plastkattega suletavad ümarad ventilatsiooniavad võivad olla mitte kõige kaunima disainiga, kuid on väga praktilised autos sisekliima loomisel – temperatuur on ühtlaselt paigas, samas külma õhku otse reisijate peale ei puhuta.
Esiuste käetoed on kaetud pehme nahaga, kuid mujal on plastik nii kõva, et võib küünarnuki ära lüüa. Duster jääb odavautoks, ka parimas varustuses autot peatavad taga trummelpidurid ning armatuurlaua materjalid ei püüagi pretendeerida pehmusele.
LPG-Dusteril paikneb roolist vasakul väike indikaator, mis näitab, kas sõit toimub bensiini või gaasi jõul ning kui palju viimast veel järgi on.
Erinevus on ka tankimisluugi all, kus vaatavad vastu harjumuspärased kaks ava, kuid väiksem neist pole mitte AdBlue, vaid hoopis LPG tarbeks.
Gaasiauto on tegelikult nagu tavaline auto
Autoga sõites pole kütusel mitte mingisugust vahet. Käivitad, paned käigu sisse ja sõidad. Suurim erinevus on tankimise protsessis, kuid ka seal pole midagi üle jõu käivat, kui automüüja kasutajat instrueerinud on.
Gaasipüstol ühendatakse autoga katse-eksituse meetodil, mõnikord on abiks ka gaasitankuri küljel olev juhend.
Silmas tuleb vaid pidada, et tankuri küljes olevat suurt nuppu peab kogu aja all hoidma, vastasel juhul tankimine katkeb ja kogu protsessi tuleb otsast alustada.
Gaasilõhna häirivust on raske kommenteerida, sest seda lihtsalt pole. Vaid püstoli autost eemaldamisel võib korraks väike gaasipilveke kerkida, kuid see hajub kohe.
Mootoribensiini või diiselkütuse lõhn on tankimisel ju hetkeks samamoodi! Tänapäeva gaasiseadmed on täiesti hermeetilised ning auto järel heljuv gaasipilv jääb eelmisse sajandisse.
Kui mootoribensiini tankimine on nüüdisajal tehtud väga lihtsaks, siis gaasi kohta seda kahjuks veel öelda ei saa.
Kuna loo autor sai elus esimest korda (!) gaasiauto istumise alla, siis oli võimalik ühtlasi ka praktikas katsetada, kuidas „roheline“ hakkama saab?
