Tundmatud organismid peavad lahendama elu mõistatuse

Elu leidub Maal kõikjal, kuid hoolimata sajandeid kestnud pingutustest pole õnnestunud anda ühest määratlust selle kohta, mida see endast õieti kujutab.

Seetõttu ei tea me ka seda, milliseid elumärke tuleks kosmosest tulnukaid otsides tähele panna. Võib-olla peaksime selleks, et õppida elavat ja elutut selgesti eristama, looma esmalt uudse elu labori katseklaasis, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Paar ümarkolbi, mis olid omavahel torudega ühendatud – selline nägi välja seade, mille kõigest 22aastane keemik Stanley Miller oli parasjagu koos Harold Ureyga Chicago ülikooli laboris üles seadnud. Ühe katseklaasi täitis ta gaasilise metaani, ammoniaagi ja vesinikuga ning teises oli lihtsalt vesi.

Seejärel süütas ta veega katseklaasi all oleva Bunseni põleti. Vesi läks keema ning aur liikus mööda klaastoru teise kolbi, milles oli gaaside segu. Miller rakendas elektroodidele sobiva pinge ja tekitas nende vahel sädelahendusi. Nüüd jäi üle üksnes oodata.

Juba järgmisel päeval nägi ta, et torusse oli tekkinud mingi roosa vedelik, mis liikus katseklaasist koos gaasidega tagasi veekolbi. Kuna süsteem oli täielikult suletud, pidid järelikult olema moodustunud mingisugused täiesti uued ained.

Miller lasi protsessil jätkuda nädala, tekitades jätkuvalt sädelahendusi, ja kui ta hiljem saadud aineid analüüsis, leidis ta oma hämmastuseks, et tema katse tulemusel olid tekkinud biomolekulid, sealhulgas aminohapped, mida me nimetame ka elu ehituskivideks.

Milleri kuulus 1952. aasta eksperiment tõestas, et lihtsaid keemilisi ühendeid on võimalik muuta keerukateks biomolekulideks keskkonnas, mis sarnaneb ürgse Maaga miljardeid aastaid tagasi.

Noor teadlane oli seega jäljendanud esimest sammu elu tekkimisel. Ainult esimest. Kuigi paljud teadlased on sellest ajast käinud Milleri jälgedes ning teinud veel keerukamaid katseid, on edasiliikumine ja järgmiste oluliste sammude tegemine osutunud väga raskeks.

Elu teke on endistviisi teaduse üks suurimaid mõistatusi. Kui me suudaksime sellele mõistatusele vastuse leida, võiksime ehk saada vastused ka muudele universaalsetele küsimustele: kui ainulaadne on elu Maal ja kas see on lihtsalt juhus, et me oleme olemas, või on see mingisuguse looduse seaduspärasuse tagajärg?

Lõpuks saaks tõmmata joone alla ka mitmesaja-aastasele vaidlusele selle üle, kuidas määratle­da elu. Viimast on vaja, et me oskaksime muid eluvorme lihtsamini ära tunda, kui nendega kusagil kohtume.

Kui tänapäeva bioloogid üritavad elu määratleda, puutuvad nad kokku samade probleemidega, millega vaevasid oma pead ajaloo suurimad mõtlejad.

Kreeka filosoof ja teadlane Aristoteles pani alguse arutelule elu olemuse üle, kui ta hakkas eristama kivimite riiki ning loomade- taimede riiki.

Aristotelese arvates oli miski elus ainult siis, kui sellel oli „hing“. Ta ei kasutanud seda sõna samas tähenduses, nagu me seda täna tunneme, vaid määratles seda rohkem kui võimet ennast taastoota, süüa, välismaailma tunnetada ja mõtelda. Ta pidas kaht esimest kõige põhilisemaks, kuna need kehtisid kõigi loomade ja taimede kohta.

Aristotelese käsitus loodusest oli teleoloogiline. Sellise käsitluse järgi on kõigil looduses toimuvatel protsessidel, eriti neil, mis on seotud eluga, oma kindel eesmärk. Mine tea, võib-olla isegi mingi suur ja võimas lõpp-eesmärk.

Loe elu määratluse kohta lähemalt mai Imelisest Teadusest!