Viikingite demokraatia tegi nende kuningate elud kibedaks

Ting oli viikingite parlament ja kohus. Tingil kohtuti vähemalt üks kord aastas, et seadusi vastu võtta, kurjategijate üle kohut mõista ja kuninga kavatsuste suhtes oma seisukohta näidata.

Kõigil vabadel meestel oli sõnaõigus ning nende lõputu suupruukimine võis kuninga lausa hulluks ajada, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.

Ühel 934. aasta kevadpäeval astub Islandi skald ehk muinaspoeet Egill Skallagrímsson Gulatingil kohtunike ette. Tingi 36 kohtunikku peavad tegema otsuse Egilli ja Ønundi vahelises kibedas päranditülis. Egill peab kogu oma sõnaosavuse kasutusele võtma, sest Ønund on kuningas Erik Verikirve ja kuninganna Gunhildi sõber ning kuninglik paar on isiklikult kohtumõistmist pealt vaatamas.

Skald Egill seletab, et Ønund on tema naise pärandita jätnud. Ønund on skaldi naise õega abielus, ja kui kahe õekse jõukas isa suri, kiirustas Ønund kõike endale krabama – oma naise nimel.

Ønund astub kohtunike ette ja väidab, et surnud suurtalunik Björn Rikas pärandas kogu vara ainult ühele tütrele.

See on vale. Skaldil on Gulatingile kaasa kutsutud ei vähem ega rohkem kui 12 tunnistajat, kes võivad kinnitada, et tema naisele lubati osa pärandist. Just selsamal hetkel teeb kuninganna Gunhild saatusliku vea. Ønundi aitamiseks käsib ta kuninga hirdimeestel tingikohus laiali ajada.

Hirdimehed tormavad relvitute kohtumeeste poole, kes istuvad sarapuuvitstega piiratud alal, ja neil ei jää muud üle kui põgeneda. Viikingid teavad, et õiglus pole asi, mida sinnapaika jätta.

Kui tingi reegleid rikutakse ja õigussüsteem ei toimi, siis nõuab viikingi au, et mehed ise seaksid õigluse jalule. Nii Ønundi kui ka Egilli mehed haaravad relvad.

Gulatingi puutumatuse jäme rikkumine lõppes saagade kohaselt sellega, et kuningas Erik Verikirve hirdimehed tapsid kümme skaldi sõpra ning Egill pidi ilma õigust saamata tagasi koju pöörduma.

Kuningad ja kuningannad ei saanud tingil siiski alati oma tahtmist. Ajaloolased teavad mitut juhtumit, kus Põhjala valitsejad maha hääletati või neid ähvardasid vihased alamad, kuni nad olid sunnitud oma seisukohti muutma.

Teatakse juba rauaajast pärit viikingite esiisade kogunemispaiku. Vanapõhja keeles nimetati sellist looduslikku kohta sõnaga þing, mida hääldatakse nagu inglise keeles sõna thing.

Kuna sama sõna on ka vanainglise, vanasaksa ja teisteski germaani keeltes, siis usuvad teadlased, et mitte ainult skandinaavlased, vaid ka teised Põhja-Euroopa germaani hõimud kohtusid juba rauaajal tingipaikades.

Seda hüpoteesi toetab ka Rooma väejuhi ja poliitiku Julius Caesari kirjutatud suurteos „Märkmed Gallia sõjast“, mis käsitleb sõjategevust aastail 58–52 eKr ja kirjeldab muu hulgas ka kohtumist švaabidega Reini jõest põhjas.

Caesar kirjutas, et pärast seda, kui roomlased ehitasid silla üle jõe ja ähvardasid švaabide maale tungida, kutsusid švaabid kokku konsiiliumi, mida Caesar nimetab oma teoses ladinakeelse sõnaga concilium. Švaabide nõupidamine lõppes otsusega külad evakueerida ja kokku ajada kaitsevägi, et roomlaste oodatav rünnak tagasi lüüa.

Ka hilisemad Rooma allikad kirjeldavad üllatusega germaanlaste demokraatiatavasid. Rooma ajaloolane Tacitus kirjeldab oma teoses „Germaanlaste päritolust ja paiknemisest“ rahvakoosolekuid, mis mitmel moel sarnanesid tuhat aastat hiljem peetud viikingite tingidega.

Tacituse sõnade järgi tulid neile kokku vabad mehed, kes kohtusid noor- ja täiskuu ajal vaidluste ja tülide lahendamiseks ning seaduste vastu võtmiseks.

Koosolek võis pealike või kuninga eba­meeldiva ette­paneku tagasi lükata, ent meeldiv ettepanek kiideti heaks odasid kokku tagudes. Relvade kokku­löömine oli ka otsuse kehtima­hakkamise märgiks.

Tacitus kirjutab, et germaanlaste koosolekuil arutati ka süüasju ning mõisteti õigust (langetada võis ka surmaotsuse), samuti valiti pealikke, kes mõistsid õigust külades ja asulates, kus neile olid nõuandjaiks rahva seast valitud saatjad.

Loe viikingidemokraatiast lähemalt maikuu Imelisest Ajaloost!