Prügisaared ookeanis on vaid 1% sinna sattunud plastprügist – kus on ülejäänu?
Mis siis, kui suured „prügisaared“ ookeanides on vaid jäämäe tipp? Kuigi igal aastal satub maailmamerre rohkem kui kümme miljonit tonni plastjäätmeid, näeme me sellest vaid üht protsenti — seda osa, mis hulbib ookeani pinnal. Mis saab ülejäänud 99 protsendist, pole päris selge.
Ookeanis lagunevad plastjäätmed ajapikku üha väiksemateks kübemeteks, kuni moodustavad vähem kui 5 mm läbimõõduga osakesed, mida nimetatakse mikroplastikuks.
Teadusajakirjas Science ilmunud uurimus näitab, et tugevad hoovused kannavad mikroplastikut mööda merepõhja suurtesse „hangedesse“, kuhu koondub suisa arutu hulk plastikuosakesi.
Täpsemalt loendasid uurijad ainuüksi üht ruutmeetrit katvas viie sentimeetri paksuses merepõhjakihis kuni 1,9 miljonit tükikest plastikut — mitte kusagil ookeanipõhjas pole seni tuvastatud mikroplastiku suuremat kontsentratsiooni.
Ehkki mikroplastikut on merepõhjast leitud kõikjal maailmas, ei teadnud teadlased seni, kuidas täpselt see sinna on sattunud ja kuidas levinud. Mõnda aega oletati, et mikroplastiku-osakesed laotuvad laiali samamoodi nagu looduslikud setted, s.t vastavalt sellele, kui suured ja tihedad need on.
Paraku käitub plastik teistmoodi — mõned osakesed jäävad pinnale, kuid rohkem kui pooled vajuvad põhja. Ka plastikutükid, mis kunagi ujusid pinnal, võivad vetikate või muude kleepuvate orgaaniliste osakeste või mineraalidega kattudes põhja vajuda.
Mikroplastikut kannavad ookeanisse lisaks jõedki; laboratoorsed eksperimendid on näidanud, et hiiglaslikud allvee-settelaviinid võivad tillukesi plastikutükke kanda sügavamale allvee-kanjonitesse.
Inglismaal tegutseva Manchesteri ülikooli geoloogiaõppejõu Ian Kane’i ja Ühendkuningriigi riikliku okeanograafiakeskuse meregeoteaduse osakonna uurija Michael Clare’i juhitud töörühm avastas, et süvamerehoovuste ülemaailmne võrgustik kannab mikroplastikut laiali, moodustades hiiglaslikesse settevallidesse suuri plastikukogumeid. Neist hoovustest kantud mikroplastik võib koguneda piirkondadesse, kus vohab ohtralt süvamere-eluvorme.
Teadlaste töörühm sondeeris piirkonda Vahemeres Itaalia lääneranniku lähedal nn Türreeni meres ja kaardistas seal merepõhja lähedal voolavaid põhjahoovuseid. Hoovuste liikumist Türreeni meres põhjustavad merevee soolsuse ja temperatuuri erinevused, mis on olulised tegurid ülemaailmses ookeaniveeringluse süsteemis.
Settevallid, mis kujunevad merepõhjas piirkondades, kus hoovused jõu kaotavad, võivad olla mitu kilomeetrit pikad ja mitusada meetrit kõrged.
Teadlased uurisid mitmesaja meetri sügavuselt kogutud setteproove, eraldasid neist hiljem mikroplastiku ja loendasid plastikutükke mikroskoobi all. Selgitamaks välja, millist tüüpi plastpolümeeridest need koosnesid, rakendati infrapuna-spektroskoopi.
Suurema osa leitud mikroplastikust moodustasid tekstiilikiud, mis on eriti ohtlikud, kuna elusorganismid võivad neid alla neelata ja need võivad organismi püsima jääda. Ehkki mikroplastikud ise pole sageli toksilised, võivad neid alla neelavaid mereloomi ometi ohustada plastikutükkide pinnale kogunenud toksiinid.
Süvamerehoovused kannavad endas ka hapnikuga rikastatud vett ja toitaineid, mis tähendab, et merepõhja-piirkonnad, kuhu mikroplastikud kuhjuvad, võivad olla koduks olulistele ökosüsteemidele, nt süvamere-korallrahudele, mis on arenenud neist merepõhjahoovustest sõltuma ja mille juurde nüüd toitainete ja hapniku asemel kandub hoopis röögatutes kogustes mikroplastikut.
Odavad plastkaubad, mida oleme harjunud pidama enesestmõistetavaks, satuvad kõik kunagi kusagile. Rõivad, mis ei pruugi meie riidekappidesse jääda kauemaks kui mõneks nädalaks, võivad püsida aastasadu merepõhjas, kahjustades seal elutsevaid ainulaadseid ja vähe uuritud elusolendeid.
