Haigused, sõda, küüditamine ja nälg: kuidas mõjus valge mehe tulek indiaanlastele

Briti Ameerika valdustes jäid uusasunike kolooniad kuni 1775. aastani Atlandi ookeani ranniku piirkonda, ent siis ületas karusnahakütt Daniel Boone mäed ning jõudis Kentuckysse.

Miljonid valged järgnesid talle ja peagi pidid indiaanlased hakkama võitlema ellujäämise eest. Haigused, sõda, küüditamine ja nälg hävitasid ühe hõimu teise järel, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.

Kogu maa Mississippi jõe ja Kaljumägede vahel sai 1803. aastal üheainsa pliiatsitõmbega ameeriklaste omaks, kui noor USA ostis Prantsusmaalt Louisiana territooriumi. Uus omand nihutas USA piiri kaugele läände ja peagi tekkis poliitikutel inimvaenulik idee: ajada indiaanlased elama kaugele läände, kus nad ei takistaks maad harivaid uusasunikke.

Deporteerida tuli ka hõimud, kes olid endise elulaadi hüljanud ja kelle jahimeestest olid saanud talupojad. Tšerokii hõim haris maad, kasutas USA eeskujul kujundatud õigussüsteemi ja oli loonud kirjakeele. USA tunnustas pingutusi, kuulutades tšerokiid tsiviliseeritud hõimuks. Sellest aga ei piisanud.

1830. aastal vastu võetud indiaanlaste ümberpaigutamise seadus Indian Removal Act tähendas, et tšerokii-indiaanlased ja veel neli tsiviliseeritud põlisrahvast sunniti oma maalt lahkuma.

Indiaanlaste küüditamine toimus sõdurite valvatuna ja nad rändasid 900 kilomeetrit läände, USA piiri äärde tänapäeva Oklahomas. Paljud indiaanlased surid rängal retkel, mis sai nimeks Trail of Tears (Pisarate tee).

Tšerokii hõim kaotas sel retkel 20 000 liikmest 2000 kuni 8000. Kriigi, seminoli, tšikasoo, tšokto ja ponka hõimud kaotasid teel kokku vähemalt 10 000 inimest.

„Ma võitlesin kodusõjas ning nägin, kuidas mehi väikes­teks tükkideks tulistati ja tuhandete kaupa tapeti, kuid tšerokiide vägivaldne ümberasustamine oli kõige julmem asi, mille tunnistajaks olen kunagi olnud,“ meenutas üks sõdur palju aastaid hiljem.

Trail of Tears tõmbas surmaraja üle Ühendriikide, kuid paljud surid veel rõuge­epideemiasse, mis raevutses preerias aastail 1836–1840. Nakkusallikaks olid ilmselt jõeaurikutel reisivad valged kaupmehed, kes ostsid indiaanlastelt karusnahku ja kelle alused tegid peatusi paljudes sadamates.

Piki Missouri jõge suri mõne esimese nädalaga 10 000 indiaanlast. Missouri jõge ümbritsevast maapiirkonnast viisid kaupmehed haiguse edasi ka indiaanlaste reservaatidesse Oklahomas, kus elasid küüditamise traumeeritud ellujäänud.

Valitsus Washingtonis oli väidetavalt loonud indiaanlaste jaoks vaktsineerimisprogrammi, kuid selleks otstarbeks oli eraldatud kõigest 12 000 dollarit ehk alla 360 000 euro tänapäeva vääringus.

Alarahastamisele lisandus indiaanlaste mõistetav usaldamatus. Paljud hoidsid vaktsineerimisest eemale hirmus, et valged kavatsesid nad mürgitada. Reservaatides, kus indiaanlased lähestikku elasid, oli suremus seetõttu suur.

Loe indiaanlaste rängast saatusest lähemalt aprillikuu Imelisest Ajaloost!