Vaktsiinitootjad on valmisolekus nr 1
USAs on kaks suurimat tegijat - Johnson & Johnson ning Moderna - teatanud lepetest tootmisettevõtetega seni veel väljatöötamata vaktsiini masstootmiseks, neist esimene lubab miljardit doosi vaktsiini järgmise aasta lõpuks, kirjutab tänane The New York Times.
Briti farmaatsiagigant AstraZeneca teatas aga sel nädalal, et teeb koostööd Oxfordi ülikooli vaktsiiniprojektiga, et olla valmis tootma kümneid miljoneid doose vaktsiini juba selle aasta lõpuks.
Maailmas on hetkel kokku loetud ligi 90 vaktsiini loomise teadusprojekti, neist üks ka Tartus, kus selle kallal tegutsevad nii ülikool kui sellega lähedalt seotud ettevõte Icosagen. Kliiniliste testideni on neis projektides seniseks jõudnud vaid seitse.
Samas tuntakse uut koroonaviirust veel nii vähe, et ei teata väga palju tema muteerumisvõimest ja seega ka sellest, kui hästi aitab juba välja töötatud vaktsiin vahepeal muteerunud RNAga viiruse vastu - iga kord, kui viirus on mõne inimese nakatanud ja temast väljub, muudab ta mingisuguse nukleotiidi ära. Me siin Eestis ei tea veel täpselt sedagi, milline on just meil leviva viiruse genoomi järjestus - Eesti on sellekohasel maailmakaardil veel valge laik. Rääkimata teadmatusest, kui kaua püsib inimesel selle viiruse vastu immuunsus,ja vastuseta küsimusest, mis umbes 6 protsendil inimestest koroonaviiruse vastu üldse antikehi ei teki.
Tõstatunud on ka eetiline probleem: vaktsiini kliiniliseks testimiseks tuleb see süstida sadade ja tuhandete inimese organismi ja viia nood siis kokku viirusega. Kes tahaks enda aga lasta nakatata surmavalt ohtliku viirusega ja seda endale sõna otseses mõttes ninna tõmmata?
Tartus vaktsiini välja töötava ettevõtte Icosagen juhatuse liige ja akadeemik Mart Ustav on selgitanud, et viirusnakkuse tulemusena toodetakse nakatunud patsiendi organismis viirusevalke, mis on inimese organismile võõrad.
Inimese immuunsüsteem aktiveerub selliste valkude suhtes ja hakkab tootma antikehi, mis seonduvad kindla viirusvalguga. Osa nendest antikehadest seonduvad viiruse pinnale ja inaktiveerivad viiruse või ei lase sellel seonduda inimese rakkudega ning seetõttu ei saa viirus nendesse siseneda ja hakata neis paljunema.
Diagnostiliselt on võimalik määrata, kas viirust kandnud inimeses on sellised viirust inaktiveerivad antikehad tekkinud ehk sellega saab väita, et need inimesed on kaitstud selle viiruse nakkuse eest. Vaktsiinid tekitavadki just sellise immuunvastuse.
„Kaasajal on võimalik viirusnakkusest taastunud inimesest eraldada välja selliste viirust inaktiveerivate antikehade geenid ja neid on võimalik toota suures koguses. Süstides inimesele sellist antikeha, on võimalik tekitada selles inimeses kaitse viiruse vastu, sest viirus ei saa toimida. Seega see antikeha on sisuliselt viirusvastane ravim," on Ustav Fortele öelnud.
