Teadlased usuvad, et on leidnud kõige ohtlikuma paiga maailma ajaloos
Värske uurimus annab mõista, et ammu teada olnud, kuid vähe uuritud kriidiajastust pärinevate kivimite leiukoht Sahara kõrbe servas oli muiste midagi enamat kui lihtsalt dinosauruste elupaik.
Kem Kem’i settekompleks (ingl Kem Kem Group) Maroko idapiirkonnas on väga tõenäoliselt jäänuk kõige ohtlikumast ajast ja kohast planeet Maa minevikus.
Suurt kasvu lihasööjate loomade domineerimine koos taimtoiduliste loomade jäänuste suhtelise haruldusega annab mõista, et toona oli piirkond elupaigaks peamiselt hiiglaslikele lihasööjatele, kelle seesugust valdavust pole tuvastatud üheski võrreldavas nüüdisaegses ökosüsteemis Maal.
„Võib väita, et see oli kõige ohtlikum paik planeet Maa ajaloos; paik, kus inimesest ajarändur eriti kaua elus ei püsiks,“ kommenteeris USA-s Michiganis tegutseva Detroiti katoliikliku ülikooli (ingl University of Detroit Mercy) paleontoloog Nizar Ibrahim.
Ibrahimi töörühm analüüsis fossiilseid tõendeid, mis olid kogutud Kem Kem’i setenditest — hilis-kriidiajastust pärinevatest kivistiseküllastest settekivimikihtidest Maroko-Alžeeria piiri lähedal.
Kivimileiukoht on juba ammu teada olnud, ja mitte ainult paleontoloogidele, vaid ka kommerts-kivistiseküttidele — paljude Kem Kem’ist leitud muistsete dinosauruste, roomajate ja muude olendite jäänuseid leidub praegu mitmel pool maailmas erakollektsioonides. Värske uurimuse raames külastasid uurijad hulka era-kivistisekogusid mitmel mandril.
„Meie uurimus on kõige põhjalikum Sahara kõrbe selgroogsete kivistisi käsitlev töö peaaegu sajandi vältel pärast seda, kui kuulus saksa paleontoloog Ernst Freiherr Stromer von Reichenbach 1936. aastal oma viimase olulise uurimuse avaldas,“ selgitas üks töörühma liikmetest, Ühendkuningriigis tegutseva Portsmouthi ülikooli paleontoloog David Martill.
Ülevaateuurimus pakub Ibrahimi osutusel „pilguheitu dinosauruste-ajastusse Aafrikas“ ja annab mõista, et Kem Kem’i settekompleks hõlmab tegelikult kaht selgelt eristuvat kivististeküllast leiupaika — madalamal paiknevat Gara Sbaa ja kõrgemal paiknevat Douira kivimikogumit.
Tõenäoliselt kõige tähelepanuväärsem seik Kem Kem’i paleoökoloogilise süsteemi juures on nn Stromeri mõistatus (ingl Stromer's riddle) — kiskjaliikide üleküllus võrreldes taimtoiduliste dinosauruseliikidega, mida on täheldatud lisaks Egiptuses Bahariya kivimikogumis.
See pole aga ainus, mis Kem Kem’i kompleksi eriliseks teeb. „Lisaks suurekasvuliste kiskja-dinosauruste üleküllusele,“ kirjutasid uurimuse autorid, „kuuluvad vähemalt kolm neljast nii Kem Kem’i kui ka Bahariya kogumite suurekasvulistest kiskjatest kõige suuremate teadaolevate kiskja-dinosauruste edetabeli ülemisse kümnesse protsenti.“
Samas pole suurekehaliste taimtoiduliste loomade kivististe osakaal neis kogumites ei mitmekesine ega ka suur. Tõenäoliselt nad küll elasid kõrvuti suurte lihasööjatega, kuid nii nende liigiline mitmekesisus kui ka kivistise esinemissagedus olid palju väiksemad kui muudes kriidiajastu kivimikogumites.
See ei tähenda, et taimtoidulised dinosaurused olid kiskjaliikidele ainus toiduallikas. Samal ajal dinosaurustega, umbes 100 miljonit aastat tagasi (kusjuures osa kivistisi pärineb isegi kaugemast, kuni 115 miljoni aasta tagusest ajast) kujutas too piirkond endast määratu jõgikonnaga neeme, kus leidus ohtralt kalu ja muid mereloomi.
„See paik kubises tohutusuurtest latimeeriatest ja kopskaladest,“ kinnitas Martill. „Piirkonnas elutses näiteks hiiglaslik magevee-saaghai ladinakeelse nimetusega Onchopristis, kellel olid hirmuäratavad eeshambad — nagu sakilised pistodad, aga ilusad läikivad.“
