VASTUARVAMUS | Riina Solman: riigi tugilaen on raskustesse sattunutele, kes pole end juba lõhki laenanud

Isamaa väljakäidud riiklik tugilaen võiks olla neile inimestele, kes on kriisi tõttu ajutiselt raskustesse sattunud, kelle sissetlekud tõenäoliselt taastuvad ja kes pole end juba lõhki laenanud, kirjutab rahvastikuminister Riina Solman vastuses majandusanalüütik Peeter Tammistu eilsele arvamusartiklile Fortes.

Mul on rahvastikuministrina hea meel, et majandusanalüütik Peeter Tammistu on Isamaa välja pakutud tugilaenu idee läbi töötanud, peab seda huvitavaks mõtteks ja esitab asjalikke küsimusi. Olen analüütikuga nõus, et tegemist on vastutustundliku meetmega, mille eesmärk ei ole jagada inimestele raha „külvates seda lennukilt“, vaid pakkuda abikäsi kriisi mõjudega toimetulekuks.

See ettepanek sündis lihtsast põhimõttest, et riigi vahendid on piiratud, kuid samas peame kaaluma keerulisel perioodil erinevaid võimalusi, mis aitaks inimestel ja peredel kriisi üle elada.

Vastus hr Tammistu küsimusele: „Kas see tugilaen on siis inimestele, peredele või lastega peredele?“ on lihtne: tugilaen on mõeldud inimestele, peredele ja lastega peredele, kelle sissetulekud on kriisi tõttu ajutiselt vähenenud ja tõenäoliselt peale kriisi lõppu taastuvad.

See on eelkõige perede toetuseks mõeldud rahva tugilaen, mis on mõeldud neile inimestele ja peredele, kes on piirangute tõttu sattunud või sattumas majanduslikesse raskustesse, sest nende sissetulek on kriisi tõttu langenud vähemalt 30%.

Välja pakutud mõõdupuu on analoogiline töötukassa poolt pakutava palgameetme kriteeriumiga. Võimalik laenusumma on seotud inimese varasema keskmise palgaga. See näitab, kas inimene on enne kriisi olnud tubli maksumaksja ja kas ta on võimeline peale kriisi lõppu laenu tagasi maksma.

Peremõõde tuleb sisse läbi selle, et laenuülempiiri ja tagasimakse perioodi on kavas suurendada proportsionaalselt laste arvuga peres. Need erisused on tingitud lihtsast tõsiasjast, et lastega perede kulud on suuremad ning võimalus neid kulusid märkimisväärselt ümber korraldada on palju ahtamad kui lastetutel inimestel/peredel.
Loomulikult tuleb jälgida ka seda, mis on inimese või pere olemasolev laenukoormus.

Selge on see, et enne tugilaenu andmist tuleb seada paika teatud kriteeriumid. Kui inimene on end juba lõhki laenanud, siis ei tohi me tema olukorda halvendada (ravim ei tohi olla hullem kui haigus ise), seega on riigi poolt oluline käituda vastutustundliku laenuandjana.

Rahvastiku aspektist on oluline see, et võimalik laenusumma arvestaks pere suurust, sest kui peres on rohkem lapsi, siis on perel ka rohkem kulusid, mida on raske ära jätta.

Üks võimalus on maksimaalse tugilaenusumma ja tagasimakse perioodi pikkuse puhul võtta arvesse laste arvu nii, et maksimaalset tugilaenusummat suurendatakse 500 euro võrra iga alaealise lapse kohta, aga kokku mitte rohkem kui 5000 euroni ja tagasimakse periood pikeneb näiteks 6 kuu võrra iga lapse kohta, mis vähendab igakuist laenu tagasimakset.

Tugilaenu eesmärk on seega – laiendada inimeste võimalusi kriisi mõjudega kohanemiseks. Eelmise kriisi järgselt pidid tuhanded pered loobuma kas oma varast või sattusid nad võlalõksu. Iga selline isiklik tragöödia pikendab kriisist taastumist ning halvendab sellega nii inimeste endi kui riigi käekäiku, halvimal juhul suurendab rändesurvet ja Eestist lahkumist.

Hr Tammistu küsib ka seda, kes kontrollib raha kasutamist? Isamaa erakonnas oleme seisukohal, et inimene on oma rahaasjade korraldamisel targem kui riik ja ei ole riigiametnike asi minna inimesi laenuraha kasutamisel õpetama, kontrollima ja karistama. Riigi huvi on siin lihtne, luua inimestele kriisiajaks täiendavad võimalused kriis suuremate kahjudeta üle elada ja saada siis, kui kriis möödas, tasapisi inimestele antud tugilaenud koos mõistliku intressiga riigikassasse tagasi. See on kasulik kõigile.

Riikliku õppelaenu puhul ei kontrolli keegi, kas tudeng ostab selle eest läptopi või riideid – inimene ise vastutab oma otsuste eest. Eelkõige peredele suunatud rahva tugilaenu puhul tugineb arusaamale, et inimene suudab ennekõike ise kõige paremini otsustada oma asjade üle. Vastutustundliku laenamise nõudeid tuleks täita ka selle skeemi puhul. Pole mitte kellegi huvides, et inimesed end lõhki laenaks. Lõpuks aga ei saa ega tohigi riik inimese eest vastutama hakata – see läheks vastuollu põhimõttega „anna inimesele õng, mitte kala“. Esimese tagasiside hulgas ideele on olnud mitmeid arvajaid, kes kipuvad kõik otsustama teiste eest ja see pole kindlasti õige suund.

Laenude ja muude tugimeetmetega ei tule aidata ainult ettevõtteid, mis on samuti vajalik, mida on tehtud ja tehakse edaspidi. Iga ettevõtte taga on inimesed! Just Eesti inimesed on meie riigi kõige väärtuslikum vara ja me ei tohi neid kümnetes tuhandetes kaotada nagu eelmise kriisi ajal. Muidu on meil veel vähem neid, kes riigi rikkust loovad ja rändesurve kasvab edasi.

Välja pakutud tugilaen aitaks inimestel raske aja üle elada ja ära oodata, millal majandus taas käivitub. Teame ju, et see ei juhtu üleöö, see võtab aega. Ükskõik kui head on meie meetmed ja kui tublid me ise oleme. Eesti on osa Euroopa ja maailma majandusest, kus asjad liiguvad omas tempos, mida me mõjutada ei saa. Paljudel inimestel seda ootamise aega ei ole, pered vajavad ülalpidamist. Antud meede on hea just seetõttu, et aitab pered kriisi põhjast läbi, aga ei koorma riigieelarvet. Just selline parempoolne poliitika peabki olema!

Loodan, et eri valdkondade eksperdid ja Isamaa koalitsioonipartnerid on nõus perede tugilaenu ideed edasi arendama, et Eesti inimesi ja peresid toetada.