ARVAMUS | Kui vana on vana mets ja kas see seob süsinikku või heidab seda?
(2)
Vanade metsade süsiniku sidumisest rääkides jääb tavaliselt puudu selgitusest, mida keegi vana metsa all mõtleb. Kui vana on vana? Kas on mõeldud otseselt puude vanust? Milline on metsa päritolu? Milline kasvukohatüüp? Milline koosseis? jne.
Tihti mõeldakse vana metsa all metsa, mis on olnud aastasadu inimmõjutuseta ning süsiniku seotuselt kui ka sidumiselt tasakaaluline süsteem. Ühe metsatuka puhul ei pruugi päris tasakaalu kunagi tekkida. Eesti puuliigid on väga konkurentsitundlikud ja lihtne skeem: „üks puu hukkub, üks puu tuleb asemele“ ei toimi.
Inimmõjutuseta metsas toimuksid muutused tagavaras suuremahulistest looduslikest häiringutest tekitatud lainetena. Sarnased lained on ka süsiniku sidumisel ja emiteerimisel. Puu hukkumine ei tähenda silmapilkset emissiooni. Surnud puu täielik lagunemine võib aega võtta aastakümneid.
Seepärast on ka süsiniku sidumise ja heite lained laugemad kui muutused metsa tagavaras. Kui arvestame piisavalt suurt ala (näiteks kogu Eesti), siis hakkaksid naabermetsades toimuvad häiringud üksteist taasalustama. Piisavalt pika ajaperioodi keskmisena tekib süsinikuringes tasakaal loomulikult ka ühe metsaosa piires.
Kuna süsinikuringe tasakaalu jõudmine võtab aastasadu, siis tihti mõeldakse vanade metsade puhul ka hoopis nooremaid, näiteks 120-200 aasta vanuseid metsi. Eestist on peaaegu kõik metsad rohkemal või vähemal määral inimesest mõjutatud. Selle mõjutuse tõttu ei ole ka nimetatud vanuses mets võrreldav tasakaalulise süsteemi metsadega.
Üldjuhul on inimmõjutuse tõttu seotud süsiniku mahu potentsiaal kasvavates puudes tõstetud olulisemalt kõrgemaks kui tasakaalumetsas (metsa keskmised hektaritagavarad võivad erineda üle kahe korra). Kui suhteliselt üheealine majandatav mets jõuab vanusesse, kus puud hakkavad surema, võib mets hakata ka süsinikku emiteerima.
Nagu varem öeldud, süsiniku seotuse seisukohalt ei ole puu hukkumine koheselt emissioon, aga lagunemine hakkab siiski toimuma. Uus metsapõlvkond hakkab tasahilju tekkima, aga kuna Eesti puuliigid on nii juur- kui valguskonkurentsi osas tundlikud, siis võib uue puurinde tekkimist aastaid (ka aastakümneid) edasi lükata nii rohu- kui põõsarinne.
Süsiniku sidumise osas omavad mõlemad aga pikaajaliselt vähem tähtsust st on vaadeldavad nullina (eriti rohurinne). Seega - võimalik ajutine heite poolde minek on majandatud metsa üleminekul tasakaalumetsaks täiest loomulik areng.
Süsiniku sidumine sõltub metsa iseloomust
Kõik sõltub ka konkreetsest metsast. Näiteks võtame 140 aastase puhtmänniku. Sellises metsas võib toimuda veel süsiniku sidumine.
Kui aga valida 140-aastane männik, mille koosseisuks on 40% mändi, 30% kuuske ja 30% kaske? Sellises metsas on olukord juba teine. Meie metsad on väga eriilmelised (erinevad koosseisud, kasvukohatüübid), seepärast on keeruline üheselt öelda, millistes metsades vananedes heide tekib, millistes mitte.
Suure üldistusena võib siiski arvata, et vähemalt viljakamates majandusmetsades vananedes mingil ajahetkel ajutine emissioon tekib.
Võtame hüpoteetilise olukorra, kus majandame metsa püsimetsana, kuid raiume senises mahus. Ilmselt on võimalik pikemas perspektiivis hoida suuremat süsiniku seotust mullas. Aga ka see eeldus pole kindlasti lõplik, kuna püsimetsandus eeldab üsna tihedat metsamulla masinatega lõhkumist. Kaasajal sama raiemahu saavutamine saemeestega ei ole mõistlik eeldus. Kindlasti tuleb eeldada ka suuremat emissiooni transpordi poole pealt.
Üheselt on aga selge, et keskmine juurdekasv ja sellega ka süsiniku keskmine seotus biomassis oleks väiksem. Kokkuvõtvalt: püsimetsanduse plussid seisnevad muus kui optimaalses süsinikuringes. Hoopis teine suur teema on püsimetsanduse võimalikkus ja omanike oskuses nii majandada.
Kus süsinik talletub?
Seni on kirjeldatud süsiniku sidumist puidus. On teada, et süsiniku sisaldus mullas on oluliselt suurem (Eesti keskmisena ~70% metsamaa süsinikust paikneb mullas). Samas on värsked Eesti uuringud tõestanud, et süsiniku muutused mullas on üsna aeglased ja seni arvatust vähem seotud raietega. Aga just muutused tähendavad sidumist või emissiooni. Lisaks on oluline siin veelkord rõhutada, et räägime Eesti keskmisest.
Järgmine aste on süsiniku talletamine toodetes. Ei saa kuidagi öelda, et Eestis pikaealisi tooteid ei tehta. Alati saab efektiivsemalt nii toota kui kasutada, aga näiteks 1,8 mil m3 saematerjali, mis Eestis toodetakse, on siiski arvestatav kogus.
Saematerjali osas on rahvusvaheliselt valitsustevaheline kliimamuutuste paneel (IPCC) kokku lepitud poollaguajaks 35 aastat (poollaguaeg on aeg, mil toode kaotab poole süsiniku oma kogusest). Teises otsas on paber, mille poollaguajaks on vaid kaks aastat (vahepeal on veel puitplaadid 25 aastaga).
Aga puitmööbel, puitmajad, puitaknad, jne? Loogika on selles, et kõik lõpptarbimisse minevad puitooted läbivad ühe eelnimetatud pooltoodete kategooria (saematerjal, puitplaadid, peber) ning nende poollaguaeg arvestab ka hilisemat kasutust.
Ning viimaks: süsiniku arvestusest sageli välja jääva, aga samas väga olulise astmena tuleb mängu asendusefekt. Selles on kahtlemata suur sisu, aga õige ja õiglane arvutus on väga keeruline. Probleemsete punktidena saab välja tuua eluea emisiooni, kaskaadidena tekkiva efekti, mõju regionaalsuse ja süsteemi piirid.
Asendusefekti valikud
Asendusefekt ei ole puhtalt süsinik puidust tootes võrrelduna fossiilses tootega. Oluline on kogu eluea jooksul tekkiv emissioon. Asendusefekt võimendub kaskaadidena, fossiilset materjali tuuakse välja pidevalt, puidukasutuse korral jääb sama süsinik aga ringlema.
Asendusefekt ei ole igas asukohas sama. Näiteks on erinev, kas asendada puitse biomassiga Eestis põlevkivienergia või Prantsusmaal tuumaenergia. Aga kui asendada biomassiga hoopis tuuleenergia? St asendusefekt võib teatud tingimustes ka emissiooni suurendada.
Samuti on asendusefekti kasutusel limiidid, teatud puidukasutuse kogusest hakkab kokkuvõttes seotud süsinik vähenema. Asendusefekt töötab ka teistpidi, kui otsustada kasutada vähem puitu, siis millega see asendada? Kas puidu asemel kasutatav materjal on süsinikuefektiivsem?
Ja viimaks, kui lükata süsteemi piirid eriti kaugele, siis saame ka küsida: „Kui metsa ja puiduga tegelevad inimesed enam sellega ei tegele, siis millega nad tegeleksid ja kas selle tegevuse tagajärjel emiteeritakse rohkem või vähem süsinikku?“
Kogu eelneva keerukuse tõttu ei ole asendusefekti lisatud ka kasvuhoonegaaside aruandlusesse. Seda on küll arutatud, aga ühtse metoodika leidmise keerukuse tõttu pole seni arvesse võetud.
Eelkõige toodetesse sidumise ja asendusefekti tõttu on ka IPCC andnud soovituse, et jätkusuutlik majandamine aitab vähendada kliimasoojenemist. Olulise punktina on eraldi tähelepanu pööratud puiduenergiale. Seda on Eestis tihti väga äärmuslikult tõlgendatud. Puiduenergia asendusefektil on jätkusuutliku puidukasutuse piirides oma koht olemas.
Millega võiks tegeleda?
Süsiniku sidumine ja seotus metsanduses on üle ekspluateeritud teema, mida kiputakse sageli kasutama hoopis muude eesmärkide saavutamiseks.
Metsa jätkusuutliku majandusmudeli leidmiseks on see vaid üks komponent. Süsinik ei peaks olema vahend ökoloogiliste eesmärkide saavutamiseks ega mittesäästliku puidukasutuse õigustamiseks. Maksimaalsele süsiniku sidumisele ja seotusele optimeeritud majandusmudel ei pruugi aga lõplikult rahuldada kumbagi vaidluspoolt.
Lõpetuseks: artikli mõte ei ole metsavaidluses veel kord tõstatada süsiniku teemat. Vastupidi - selle teemaga võiks vähemalt ajutiselt metsavaidluses tagasi tõmmata ning keskenduda Eesti süsinikuringe praktilisele uurimisele. Eriti vajaks sisulist uurimist asendusefekti roll.
