ARVAMUS | Majandusanalüütik: rahva tugilaen on huvitav idee, aga pole selge, kellele see on mõeldud
Käesolev kriis on olemuslikult kombineeritud kriis tervishoiu, administratiivse suutlikkuse ja majandusküsimustest, millised üksteist võimendavad. Seoses sellega on ka meetmed erakordsed. Vahel lausa harjumatud.
Samas on senini silmas peetud põhiliselt lühiajalisi meetmeid (2-3 kuud ehk kiirelt sisse - kiirelt välja). Tugilaenu algatus peab silmas võimalust, et kriis pole lühiajaline vaid möönab, et kui majanduskriis kestab pikemalt, satuvad paljud pered raskustesse. Selles mõttes on põhimõte ajutiselt aidata inimesi, kellel on olnud püsiv sissetulek ja kelle majanduslikud raskused on lühiajalised (ja ei ole põhjustatud nende enda tegevusest) sümpaatne.
Samas on algatus väga skemaatiline. Pole päris selge, kellele see laen on mõeldud.
Esiteks mainitakse Eesti inimesi, teiseks peresid ja kolmandaks lisab rahvastikuminister, et riigi tugi lastega peredele tekkinud olukorras toimetulekuks äärmiselt oluline. Kas see tugilaen on siis inimestele, peredele või lastega peredele?
Sellest, kellele tugilaen on mõeldud, sõltub ka see, kui palju see meede meie ühist raha peaks kaasama. Eestis on praegu statistika andmetel 582 tuh leibkonda, kui arvestada, et maksimaalne laenusumma on u 4500 eurot, siis kokku tulevad päris suured summad.
Muidugi ei vaja kõik sellist laenu ja kõik ka ei kvalifitseeru sellele, kuid seda täpsemalt tuleb fikseerida nende inimeste ring, kes seda võiksid saada (et ennetada pettumust). Kui meie ühisele rahale on see päris suur väljakutse, siis üksikisikule - ütleme aastaks 4500 eurot - pole just üleliia priske summa, samas võib mõne hädalise halvimast päästa.
Tugilaenu ettepanek on ka sellest vaatevinklist eriline, et on oma olemuselt kombineeritud kasutusega ehk pakutakse ajutist tuge enda (1) kohustuste täitmiseks ja (2) jooksvate kulude katmiseks. Riik ei kontrolliks, kuidas laenuraha kasutatakse: „ Inimesi tuleb usaldada, see on nende endi otsustada, kuidas nad raha kasutavad."
Tundub sümpaatne, kuid oludes, kus riik on senini kõike kontrollinud, tekib küsimus, kas nüüd inimesed oskavad kasutusvaldkondi priotiseerida? Loodame. See oleks nagu treeninglaager oma rahade mõistliku kasutamise õppimiseks.
Kui nüüd veel lisada eelnevatele lahtistele küsimustele see, et algatus ei määratle mehhanismi, kuidas raha abivajajani jõuab ehk kes seda protsessi menetleb - kas rakendusasutuseks on Sotsiaalkindlustusamet, Riigi Tugiteenuste Keskus, Kredex, Maksu- ja Tolliamet või on laenuandjanaks pangad, siis on selle tugilaenu võimaliku materialiseerumiseni veel pikk maa minna.
Küll aga on õige sellist tugimeedet kasutada just laenu vormis, sest kõik lihtsad ja kiired lahendused (a´la raha kätte, hoiame administreerimise pealt kokku jne) on harilikult valed ja kulukad. Siinkohal ei tohi unustada seda, et võimalik abimeede/tugilaen ei ole „riigi raha", see on meie ühine raha, seda peab kasutama mõistlikult.
Toimetas: Aivar Pau
