Miks mõnedel COVID-19-patsientidel ei ilmne sümptomeid?

Kuni puuduvad võimalused laialdaseks testimiseks, pole lihtsalt võimalik teada, kui palju on asümptomaatilisi haigestumisi. Samuti pole teada, miks mõnedel inimestel sümptomid ei avaldu.

Erinevate hinnangute kohaselt võib isegi kuni 30 protsenti elanikkonnast olla asümptomaatiline. Kuidas on see võimalik?

Seda selgitavad kaks peamist hüpoteesi: 1) mõnedel inimestel on viiruse suhtes tugevam sünnipärane immuunreaktsioon ja 2) mõned inimesed puutuvad kokku väiksema viiruskoormusega.

California San Francisco ülikooli immunoloogi ja mikrobioloogi Warner Greene’i osutusel on kõige veenvam selgitus, et mõnede inimeste sünnipärane immuunsüsteem reageerib viirusele uskumatult tõhusalt.

Sünnipärane ehk kaasasündinud immuunsüsteem (ingl innate immune system) on organismi n-ö kaitsevall, mis koosneb elementaarsetest kehavälistest osistest nagu limaskestad ja nahk, kuid hõlmab ka kehasiseseid võitlusvahendeid nagu loomulikud tapjarakud, s.t teatud tüüpi valged vererakud, mis on õppinud sissetungivaid viiruseid tuvastama ja hävitama.

Seetõttu erineb sünnipärane immuunsüsteem omandatud ehk adaptiivsest immuunsüsteemist, mis hõlmab nt viirust SARS-CoV-2 tundma ja surmama õppinud, täpselt sihitud antikehasid (mida nüüd kasutatakse juba ka eksperimentaalses ravis).

„Ma usun, et just sünnipärane immuunsus on organismi esimene kaitseliin,“ rääkis Greene. „Mitte antikehad, mitte T-rakud. Mõnedel inimestel on viirusele tugevam sünnipärane immuunreaktsioon ja nende kehad suudavad selle vohamist ohjeldada.“

Uurijad usuvad, et see esmane kaitseliin võib suuta SARS-CoV-2 otsekohe tuvastada, käivitada jõulise vastureaktsiooni ja võib-olla isegi viiruse leviku pärssimiseks tappa esimesena nakatunud raku. „See ei ole eriti täpne, kuid kahtlemata täiesti kriitilise tähtsusega osa meie kaitsemeetmetest selliste viiruste vastu,“ lisas Greene.

Teiste hüpoteeside kohaselt võivad seda, miks mõned inimesed viirusesse ei haigestu, mõjutada hoopis organismivälised tegurid.

Hiinas läbi viidud uurimused annavad mõista, et kõrge nn viiruskoormusega (ingl viral load) patsientidel, kelle organismis on viiruse kontsentratsioon suurem, ilmnevad haiguse põdemisel rängemad sümptomid.

Tõenäoliselt määrab selle, kes jääb väga haigeks ja kes mitte, mingisugune kombinatsioon teguritest, oletab Greene.

Me teame juba, et kaasuvad terviseprobleemid nagu diabeet, ülekaalulisus, astma ja muud immuunsüsteemi koormavad haigused prognoosivad kõrgemat riski. Samuti on riskirühmas eakam elanikkond (ja on teada, et vananedes kipub inimese immuunsüsteemi vastupanuvõime raugema). Kuid teadlased otsivad innukalt uusi biomarkereid, mis võiksid anda rohkem vajalikku teavet.

Üldiselt on ainus asi, mis meil koroonaviirusest lõplikult võitu saada võiks aidata, vaktsiin. Ometi annaks teadmine, kes on viirusega kokku puutunud ja kes mitte, parima võimaluse taastada mingisugunegi normaalsus.

Selleks, et elu saaks taas normaliseeruda, tulebki testida kõiki — ka neid, kes end haigena ei tunne.