Miks pole endiselt teada, kas COVID-19 läbipõdemine tekitab immuunsuse?
Ehkki teadlased on palehigis ametis COVID-19 põhjustava viiruse saladuste lahtimuukimisega, on seni vastuseta üks oluline küsimus — kas need, kes on haiguse läbi põdenud, on selle vastu immuunsed?
Immuunsuse saavutamine tähendab, et inimese organism on kujundanud immuunreaktsiooni, mis viirust eemale tõrjub. Meie immuunsüsteemil on mälu, tänu millele me ei haigestu paljudesse viirushaigustesse rohkem kui üks kord.
Mõnede viirusnakkuste, nt leetrite läbipõdemine annab vastava viiruse suhtes eluaegse immuunsuse. RNA-põhiste viiruste nagu SARS-CoV-2 puhul võtab piisava hulga antikehade valmistamine aega umbes kolm nädalat, aga pole välistatud, et nende pakutav kaitse kestab vaid paar kuud.
See on nii vähemalt hüpoteetiliselt. Tegelikkuses on uus koroonaviirus tulnud lagedale üha uute üllatustega, mistõttu saavad viroloogid ja epidemioloogid kindlad olla väga väheses.
Küll on teada, et 2002. ja 2003. aastal maailmas umbes 800 inimest tapnud varasem koroonaviirus SARS tagas haiguse vastu immuunsuse keskeltläbi kolmeks aastaks.
Lõuna-Koreas — ühes esimestest riikidest, mida uus koroonaviirus tabas — on mitme COVID-19-st paranenud inimese viiruseanalüüsid osutunud positiivseks. Sellele võib aga olla mitu selgitust.
Ehkki pole välistatud, et need inimesed haigestusid teistkordselt, on tõenäolisem, et viirus pole nende kehadest tegelikult täielikult kadunud, vaid püsib organismis edasi uinuvas ja sümptomeid mitte tekitavas olekus, n-ö kroonilise nakkusena nagu herpes, märkis University College Londoni geneetikainstituudi juhataja Francois Balloux.
Kuna vastavad testid pole seni veel täiuslikud, on ka võimalik, et ühel hetkel andsid patsientidele tehtud analüüsid valenegatiivseid tulemusi, ehkki patogeen polnud veel organismist täielikult väljunud. „See annab mõista, et inimesed võivad püsida nakatununa kaua, suisa mitu nädalat,“ lisas Balloux.
Üks avaldamisjärjekorras uurimus, millesse olid hõlmatud 175 Šanghais COVID-19-st paranenud patsienti, näitas, et 10–15 päeva pärast sümptomite ilmnemist olid kaitsvate antikehade kontsentratsioonid eri inimeste organismides erinevad. Kas selline antikeha-reaktsioon tähendab tegelikult immuunsust, on aga eraldi küsimus, millele praegu vastus puudub.
Prantsusmaal Pariisis tegutseva Pasteuri instituudi uurija Frederic Tangy lisas: „Võimalik, et viirusevastaste antikehade tekkimine inimese organismis suurendab tõenäosust, et haigus hoopis süveneb. Kõige rängemad sümptomid ilmnevad hiljem, pärast seda, kui antikehad on patsiendi organismis juba tekkinud.“
Seni pole ka selge, kelle antikehad haigust tõhusamalt trotsivad — kas inimeste, kes haiguse tõttu peaaegu surid, või selliste, kellel avaldusid vaid kerged sümptomid või ei ilmnenud sümptomeid üldse. Ja kas patsiendi vanus on immuunsuse kujunemisel oluline?
Nende vastusteta küsimustega silmitsi seisvad eksperdid pole kindlad, et püüdlus saavutada „karjaimmuunsust“ — s.t sellist olukorda, kus immuunsus on nii suurel osal elanikkonnast, et viirus uusi ohvreid leidmata iseenesest hääbub — on kõige mõistlikum. Ainus kindel lahendus praeguses olukorras oleks vaktsiin.
Usutavasti saavad paljud neist küsimustest vastuse siiski peagi, juba mõne kuu jooksul — siis, kui kättesaadavaks muutuvad usaldusväärsed, tundlikud ja spetsiifilised antikeha-analüüsid.
