Patarei: esiti merekindlus, hiljem sünge vangla

Tänapäeval teab küllap enamik inimesi, mis paik on Patarei vangla, kuid kogu oma olemasolu kestel on see koht olnud kõrvaliste pilkude eest rohkem või vähem suletud.

Kõige pikema ajavahemiku oma peagi 200-aastasest ajaloost on nende müüride vahel tegutsenud vangla, kirjutab Meelis Maripuu ajakirjas Imeline Ajalugu.

Eesti lähiajaloo kontekstis on vanglad meie inimeste arvates kahetise tähendusega.

Esiteks, õigusriigis on tegemist kinnipidamisasutustega, kus hoitakse vahistatud eeluurimise all olevaid isikuid ja karistust kannavad süüdimõistetud kurjategijad. Tavakodanik hingab kergendustundega, kui kurjategijad võimalikult pikaks ajaks vanglamüüride taha suletakse.

Teiseks aga sai okupatsiooniaastail 1940–1991 Patarei vanglast võõrvõimu ja tuhandete süütute inimeste kannatuste sümbol.

Aastakümnetega on Patareist kujunenud ainulaadne mälestusmärk – paik, mida käsitavad iseenda, kaasvõitlejate või esivanemate ohverduskohana väga paljud inimesed.

Vangla ajaloo kõrval on tegemist Baltikumis ja Põhjamaades unikaalse terviklikult säilinud kaitserajatisega ning Eesti ala kõige suurema klassitsistliku hoonekompleksiga.

Jättes kõrvale varasemad Tallinna lahe äärsed sõjalised kindlustused, algab tänapäevase Patarei kompleksi ajalugu aastast 1827, mil Venemaa imperaator Nikolai I kinnitas Tallinna sõjasadama kindlustamise projekti.

Põhiplaanilt sekstanti meenutava merekindluse põhiosaks oli reidi ehk mere poole pööratud 247 meetri pikkune kaarjas kolmekorruseline ehitus – gorž. Selle taga sirutusid maa poole kaks 124 meetri pikkust, väljast kahe-, õue poolt ühekorruselist radiaaltiiba – lünett.

Lüneti tipu vastas asus veel tänaseni säilinud eraldiseisev mortiirpatarei. Kogu kindlus oli ümbritsevast eraldatud veel vallikraaviga.

Suuremas sõjalises plaanis oli merekindlus mõeldud keisririigi pealinna Peterburi kaitseks. Soome lahe äärde ehitatud gorži korrused koosnesid risti läbi maja ulatuvatest lahingukambritest – kasemattidest, mille ligi kahe meetri paksustes välisseintes olid suurtükkide ja püsside laskeavad ning tõmbelõõrid püssirohusuitsu välja juhtimiseks.

Kolmekorruselise gorži iga korrus mahutas 24 suurt võlvitud kahesuurtükilist lahingukambrit, kokku 90 lahingukambrit koos hoone otstes asuvate otsakambritega, kokku ligikaudu 200 suurtükile.

Gorži merepoolses küljes eenduvad müürist kolm pooltorni, mis olid ette nähtud piki seina ehk flankeeriva tule andmiseks. Omavahel olid kasematid ühendatud avarate võlvkäikudega ning rahu ajal kasutati ruume sõdurite eluasemetena.

Lüneti esimene korrus oli valdavalt ette nähtud töökodade ja muude abiruumide jaoks. Teisele korrusele seadsid end sisse ohvitserid.

Lüneti sisekülg kujutas juba algusest peale omapärast aatriu­mit, mis varjatuna kaitsekraavide, tõkete ja esialgu pooleteise korruse kõrguseni kerkivate seinte taha, lubas rahu ajal siin tegelda aianduse, lillekasvatuse ja muu meeldivaga. Ehitustööde käigus otsustati tugevdada kindluse maapoolset kaitset ning lüneti tipu ette ehitati poolkaarjas mortiirpatarei.

Loe Patarei ajaloost lähemalt aprillikuu Imelisest Ajaloost!