Insenerid hoiatavad: liiv on maailmast lõppemas

Liiv ja kruus on aina paisuva ehitusbuumi ajal hädavajalikud toorained, sest üha rohkem ehitatakse betoonist maju ja rajatakse maanteid.

Samas on paljudes maailma riikides nende varud otsa saamas. See tähendab, et on tarvis väga kiiresti miskit samaväärset asemele leida, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Betoonist on käimasolevas üleilmses ehitusbuumis saanud üks kõige nõutumaid ehitusmaterjale. See on vastupidav ja seda on ehitusplatsil lihtne vormi valada.

2020. aastal kasutatakse maailmas üle 50 miljardi tonni betooni. Selle kogusega saaks katta kogu Eesti ligikaudu poolemeetrise betoonikihiga.

Betooni saadakse, kui tsemendipulber ja vesi segatakse liiva, kruusa ja muude täiteainetega. See, et ehitatakse üha enam maju, mis nõuavad aina rohkem betooni, on toonud kaasa selle, et Maa liiva- ja kruusavarud hakkavad ammenduma.

Karjäärid on kruusast tühjaks tehtud, liivarannad minema veetud ja viimase hädaga imetakse juba jõgede põhjast viimseid, pisimaid liivateri. Ilma selle elementaarse tooraineta jäävad majad ehitamata ja teed rajamata.

Lahendusi kriisile siiski juba otsitakse. Võimalik, et võlukepike, mille abil saaks liiva­kellast viimaste terade väljajooksmise peatada, peitub kõrbes.

Meie suur kruusatarbimine tähendab, et see on peaaegu kasutatuim tooraine maailmas. Kruusast rohkem kasutatakse ainult vett, kuna aga seda on meie planeedil palju – täpse­malt ligi 1400 miljonit km3 –, siis võime olla kindlad, et see ressurss ei saa veel niipea otsa.

Lisaks eksisteerib planeedil veeringlus, millega võrreldavat kruusa loodusliku taastekke süsteemi olemas pole. Kruusa küll tekib ajapikku juurde, aga olemasolevad varud lõpevad palju kiiremini, kui loodus neid taastada suudab.

Suur osa põhjamaade kruusast ja liivast on tekkinud jääaja tagajärjel. Raske jääkilp purustas pinnase ning liustike taganemisel liiguta­sid sulaveed kruusa endaga kaasa. Osa kruusa uhuti ookeanidesse-järvedesse, kuid jäämassi sulamisel vähenes surve maapinnale ning põhjustas maapinna tõusu. Seetõttu leidubki tänapäeval maismaal suuri kruusaladestusi.

Kruus võib olla ka murenenud kalju, mis on aastatuhandete jooksul üha väiksemateks ja väiksemateks tükkideks lagunenud ning uhutud lõpuks jõgedesse, järvedesse ja merre, kus see on settinud.

Kaljude ja kivide murenemine on toi­munud miljonite aastate vältel, kuid alles 19. sajandil muutusid liiv ja kruus maa­varana nõutuks. Kruus sobib suurepäraselt teedeehituseks, sest erineva suurusega liiva­terad ja kivid saab kokku pressida nii,

et need omavahel haakuvad ning moodustavad stabiilse aluse, mis peab vastu ka vihma­le ja külmale. Teedeehituses kasutatud liiva ja kruusa kogus on tohutu. Maantee katendi all on umbes 75 sentimeetri paksune killustikukiht, mis tähendab, et ühe kilomeetri pikkune neljarealine maantee vajab 15 000 m3 killustikku. Ainuüksi Euroopas on umbes 77 000 kilomeetrit maanteed.

Tee-ehitusest veel enam vajab liiva betoon. Betooni tunti juba antiikmaailmas, kuid laialdaselt sai see ehitusmaterjalina populaarseks alles 1960ndail suurte tööstushoonete ja eramajade ehitamisega.

Loe liivapõuast lähemalt aprilli Imelisest Teadusest!