Milline on kriisi keskel arsti elu, kes ei saa selle eest peituda?
Eesti meedia on uude koroonaviirusse puutuvat kajasnatud iga mõeldava nurga alt, aga üks sellega seonduv tähtis teema on siiski suhteliselt vähe kajastamist leidnud.
Kuidas tunnevad end haiglas töötavad arstid, kes puutuvad võimalike nakatunutega pidevalt kokku ja kel pole võimalik tavainimeste kombel koju varjuda, et pandeemia kadumist oodata?
Forte küsimustele vastavad neli Tallinna suurtes haiglates töötavat arsti, lisaks üks perearst. Nende nimed, ametid ja tööpaigad jäävad nende soovil avalikustamata. Lugeja jaoks olgu nad lihtsalt A, B, C ja D. Perearst on E.
Kuidas töine elu haiglas praegu on? Inimesed töötavad murdumise äärel?
A: Murdumise piiril töötavad mitmed osakonnad küll. Ma ise pole seda teinud, aga kolleegid räägivad, et skafandris töötades väheneb patsientide arv, kellega tegeleda jõuad, drastiliselt. Siis lihtsalt pole võimalik nii suurt hulka inimesi korraga hallata kui tavaolukorras.
Skafandrisse riietumine on analoogne operatsiooniriietusse riietumisega, mis võtab parasjagu aega. Operatsioonil läheb kauemgi, sest vahepeal tuleb käed hoolikalt ära pesta, kuivatada ja desinfitseerida ning seejärel lasta ära kuivada. Alles siis saad operatsioonikitli ja kindad kätte panna.
COVID-19 patsientide ravimise ja nendega kokkupuute korral on ka isikukaitsevahendite eemaldamine kindla järjekorra alusel aeganõudev protsess.
Aga õnneks kõik osakonnad otseselt sellega ei tegele. Seega eriti EMO, sise- ja intensiivravi-osakondade personal on üsna raskes seisus. Eriti Saaremaal.
Muid traumasid, terviserikkeid praegusel karantiiniajal ei soovi küll kellelegi. Erakorralise opiga on võib-olla kõik hästi, aga järelravi võimalused on küll sisuliselt kinni. Oht nakatuda on suur.
B: Raske kommenteerida. EMO ja COVID-osakonnad on täis ja personal haigestub. EMO-s on nii tavapatsiendid kui ka need, kes koroonaviirust kannavad.
Tavalised erakorralised haigused on ka endiselt täitsa olemas, seega kirurgia, sisehaigused, neuroloogia, kardioloogia ja trauma samuti töötavad. Pluss jätkud onko- ja hematoloogia-patsientide ravile.
C: Hetkel perearstikeskuses plaanilisi vastuvõtte ei toimu, teostan põhiliselt telefonikonsultatsioone. Kui patsiendi seisund on väga ebamäärane ja esinevad olulised kaebused (mitte nii hull, et haiglasse saata ja samas mitte nii rahulik, et kannataks oodata), siis ikka kutsun vastuvõtule, et südant ja kopsu kuulata, EKG ja vajadusel kiiranalüüsid teha.
Hetkel on telefonikonsultatsioonide ja vastuvõtule tulemise suhe ca 95 % vs 5 %. EMO "puhtal" poolel töötades eriti midagi pole muutunud, v.a see, et palaviku ja respiratoorsete kaebustega inimesed ei satu ukse taha vastuvõttu ootama. Praegu on võetud vastu otsus, et kõik inimesed, kes satuvad tervishoiuasutusse peavad kandma maski (olgu mis tahes probleem).
Perearstikeskuses ja EMO-s mitte-COVID-kahtlusega patsienti käsitledes kannan kirurgilist maski ja kindaid. Kui perearstikeskusesse tuleb COVID-kahtlusega patsient, siis kannan lisaks kaitsekitlit või põlle, kaitseprille ja kaitsevisiiri.
EMOs telgi-triaažis "mustas" tsoonis töötades kannan täisvarustust: kaitsekittel, respiraator, kaitseprillid, müts, kindad ja lisaks kätised, kilepõll ja topeltkindad, mida vahetatakse peale igat patsienti.
Täisvarustus ei ole raske ja liikuda saab vabalt. Raske on pikalt respiraatori kandmine. Korrektselt kandes peab õhk läbima ainult respiraatorit ja vahel tekib tunne, et hapnikku ei saa piisavalt, aga üldiselt kolm tundi jaksab valves ära olla.
D: Koormus seisneb kõige enam vaimses stressis ja eesliinil töötavate kolleegide ohverdusi nähes mõtlen samuti, et nii võib jõuda murdumise ääreni.
E: Haiglas, peale spetsiifiliste osakondade on olukord rahulik, sest plaanline töö on valitsuse otsusega peatatud.
Kui kõrgeks hindate nakatumisohtu?
A: Nakkusoht haiglas on muidugi ülisuur. Me ei saa paraku tööl iga hetk järgida 2+2 reeglit... Operatsiooni vajavat patsienti pean ikka lähemalt uurima.
Kui patsient eitab COVID-19-ga kokkupuudet, siis personali üldjuhul "skafandrisse" ei riietata. Aga kui nelja tunni pärast tuleb positiivne COVID-19 proovi vastus?!
B: Koroonakandjad tulevad ka EMO-sse. Ja vahel mõni satub sinna ilma kahtluseta ja alles pärast selgub, et on nakatunud.
Haiglatöötaja jaoks on tihe nakatumispõhjus viiruskoormus. Kui oled keskkonnas, kus seda on palju, siis mõned viirusosakesed ikka satuvad sinuga kontakti. Skafander nii hermeetiline ka ei ole, et risk nulli viia. Pluss lahtirietumisel ja korduvkasutamisel saab ka ju nakatuda.
Skafandris töötamine on ka ajakulukas pluss füüsiliselt väga raske.
C: Üldine nakatumisrisk tervishoiuasutustes on üritatud viia erinevate võimalike meetoditega miinimumini (sagedased pindade ja ukselinkide desinfitseerimised, haigete töötajate seal mitte viibimine, "musta" ja "puhta" tsooni eristamine patsientidele, maskide kandmine jm).
Haiglas EMOs töötades on nakatumisrisk mu arvates siiski veidi kõrgem kui perearstikeskustes – sel lihtsalt põhjusel, et inimesi liigub seal rohkem. Lisaks on teada asümptomaatiliste haigete võime eritada nakkusetekitajat, mistõttu kui inimesi on rohkem, siis on alati võimalus, et mõni asümptomaatiline haige liigub nende seas.
D: Töötan n-ö puhtas osakonnas, kus tehakse absoluutselt kõik, et koroonaviirus sisse ei pääseks. Tänu sellele tunnen end pigem kaitstuna.
Tajun siiski ohtu potentsiaalsete nakkusallikate ees – näiteks valenegatiivse proovi andnud patsient, vahetult enne osakonda hospitaliseerimist COVID-haigega kokku puutunud patsient või asümptomaatiline kolleeg. Ükskõik kellel võib olla salakaval viirus. Nimetatud ohu tõttu jälgime hoolikalt hügieenireegleid ja hoiame omavahel distantsi.
E: Kui kasutada korralikult kaitsevahendeid ja hoida oma immuunsus korras, ei ole nakatumise tõenäosus oluliselt suurenenud. Nakatumisoht kuulub alati mingil määral arsti töö juurde, seda võiks arvestada juba elukutsevalikul.
Kas praegusel ajal on hirm töötada?
A: Eks väike hirm ikka on. Aga noh, kui selline töö valik tehtud on, tuleb kõigeks valmis olla. Õnn, et elan üldiselt tervislikult. Enda poolt olen kõik teinud, et terve oleksin.
B: See on individuaalne. Alguses miski hirmu vastu ei aidanud, praegu olen lihtsalt leppinud selle kui paratamatusega. COVID-osakonna töötajatele on tehtud abiliin psühholoogilise abi jaoks, aga ma pole täpsemalt uurinud.
C: Tegelikult hirm nakatumise ees ei olegi suur, kuna tõenäoliselt ma ei põeks seda raskelt. Pigem on suur hirm nakkust lähedastele edasi kanda ja seetõttu olen kasutusele võtnud kõik võimalikud viisid, kuidas ise mitte haigeks jääda ja et poleks ka võimalust asümptoomsena seda teistele edasi kanda.
Mh rakendan sotsiaalset distantseerimist, käin võimalikult vähe poes (planeerin ostud ette), pesen sageli käsi tööl ja väljast koju jõudes jm. Pinge leevendamiseks on kodus kass, kes pakub eriolukorra ajal head seltsi. Käin vabal päeval korra jalutamas kuskil, kus rahvast eriti ei liigu, kodus teen trenni, loen palju, kuulan muusikat.
D: Idee suunata osa personalist mujale maakonnahaiglatesse tööle, sh viiruse epitsentrisse, tekitas lühiajaliselt hirmureaktsiooni.
Hirm on ka teiste pärast. Haiglas töötades saan väga hästi aru ohust olla ise asümptomaatiline viiruskandja ja nakatada niigi haavatavas seisus patsiente. Seetõttu arvestan ka väljaspool tööd, kui paljude eest ma vastutan. Väga pikka aega ei ole kohtunud ühegi pereliikme ega sõbraga. Tööl käin peamiselt jalgsi. Poodi külastan kord 10 päeva jooksul maski ja kinnastega.
E: Hirmu töötada küll pole.
Mida veel praeguses kriisiolukorras teada võiks?
A: Ehkki 2 + 2 reegli arvestamine ja kodus püsimine võib nii mõnelegi inimesele vaimselt raske tunduda, soovitan mõelda nimetatud reegleid arvestades hoopis järgnevalt: "Mina tulen sellest olukorrast välja puhtana!" Raskesse kopsupõletikku ei soovi keegi jääda.
Samuti on paras aeg „üle vaadata" oma eluviisid – kas saaksin midagi tervislikumaks muuta. Nt õigel ajal magama minna, vähendada suitsetamist (veel parem lõpetada). Suitsetamine suurendab COVID-19 nakatumise korral kopsupõletikku suremise riski kordades.
Või siis leida koduste pisiasjade tegemisest ja väherahvastatud kohtades väljas käimisest suurt rõõmu. Hea tuju aitab immuunsüsteemi tugevana hoida.
B: Tahaks märkida, et inimeste jaoks jätkuvad e-konsultatsioonid. Ehk perearst saab kirjutada haiglaarstile, too uurib terviselugu ning vajadusel võib kutsuda haiglasse ja hospitaliseerida. Inimesed, pöörduge julgelt arstile, kui on tervisemure. Ei ole ikka nii, et abi ei saa!
C: Nii perearstikeskuses kui EMO-s olen eriolukorra ajal suhelnud päris paljude patsientidega, kellel hulgi mitmeid ebamääraseid kaebusi ja hiljem selgub, et põhiline probleem on süvenenud ärevus või depressioon, mis omakorda süvendab mingit olemasolevat kaebust või tekitab tunde, et miski ei ole korras. See omakorda tekitab taas ärevuse ja/või depressiooni süvenemist.
Mõistan, et vahel on raske aru saada, millele tähelepanu pöörata. Soovitan siiski kaaluda võimalust, et kaebuse tekitaja on meeloluhäire kontrolli alt väljumine ja vajadusel pöörduda selles osas abi saamiseks perearsti, psühhiaatri või psühhoterapeudi poole, kust võib saada suurt abi ka üldise enesetunde parandamiseks.
Samuti tuletan meelde, et EMOsse tasub pöörduda ainult äärmisel vajadusel, kui seisund on tõsine.
D: Saabunud kevadele mõeldes ei tohi kaotada valvsust. Piisab ühest rohkearvulisest sünnipäevast, suguvõsa kokkutulekust, grillipeost, misiganes sotsiaalsest üritusest, kus üks viirusega kodanik kohal viibib, ja tõusebki kogu maakonna haigestumus lakke. Võime seda näha Saaremaa ja Võru näitel (koroonakaart.ee positiivsete testide arv 13. aprilli seisuga 10 000 elaniku kohta Saaremaal 147,4; Võrus 20,68. Mujal 1,9 kuni 2,7).
Mõni inimene väljendab arvamust, et praegune olukord on üles puhutud ja piirangud liiga ranged. Soovitan vaadata New Yorgi, UK, Itaalia ja Hispaania näiteid, kus ei osatud või ei tahetud haiguse levikut õigel ajal piirata. Paljud sealsed elanikud on väga lühikese aja jooksul kaotanud rohkem kui ühe lähedase sugulase või sõbra.
Pingutame selle nimel, et Eestis nii ei juhtuks. Ja lisaks, iga võidetud päev viib meid lähemale efektiivse ravi või vaktsiini leidmisele!
E: Mida teada? Vältida asjatut suhtlemist, pesta käsi, hoolitseda oma immuunsüsteemi eest, piisav uni, tervislik toit, värske õhk.
