Must stsenaarium: mis saaks siis, kui praeguse pandeemia ajal tabaks meid veel üks kriis?
Osa maailmast võib küll olla „välja lülitunud“, ent loodus ei peatu kunagi. Mis saab siis, kui praeguses olukorras, kus paljud riikidevahelised piirid on suletud ja üha kasvav hulk inimesi on kas haiged või potentsiaalsed viirusekandjad, vajab mõni piirkond järsku rahvusvahelist abi?
Samaaegsed keskkonnaohud pole kaugeltki harukordsed. Näiteks langes üks eelmise sajandi suuremaid vulkaanipurskeid, Pinatubo purse Filipiinidel 1991. aastal, kokku võimsa taifuuniga, mis samal ajal saareriiki tabas.
Värskematest katastroofidest võib esile tõsta maailma reaktsioone 2004. aasta India ookeani tsunamidele ning Haiti ja Nepali maavärinatele vastavalt 2010. ja 2015. aastal.
Nimetatud kriise ühendas kriisiabitöötajate ja kaupade vähene kättesaadavus ning riikide vähene valmidus vastavat abi vastu võtta.
Praegune süsteem rajaneb eeldusel, et abitöötajad saavad napi etteteatamisega hulgakaupa lennukitesse hüpata. Kõike, mida kannatadasaanud elanikkond vajab — toitu, joogivett, päästekoeri ja -varustust, telke ja muud ajutiste elupaikade rajamiseks vajalikku, hügieenivahendeid ning meditsiinivarustust — peab saama katastroofipiirkonda kohale toimetada.
Isegi kui katastroofiabi ja töötajaid n-ö varnast võtta on, ei pruugita neid paraku alati riiki lubada. 2008. aasta mai algupoolel laastas Birmat tsüklon Nargis, tappes oletatavasti rohkem kui 100 000 inimest.
Riigi valitsus keeldus abist; seejärel puhkes vaidlus küsimuses, kas teiste riikide sõjaväed peaksid hakkama abipakke kriisipiirkonda toimetama luba küsimata. Rahvusvaheline kriisiabi-operatsioon läks täistuuridel käima alles kolm nädalat pärast tsükloni laastamistöö algust.
Alates 1995. aastast on Põhja-Koread tabanud hulk üleujutusi, põudasid, näljahädasid ja epideemiaid. Riik on ajuti lubanud enda pinnale rahvusvahelist abi, ent reeglina vastutahtmist ja mõnikord poliitiliste möönduste tõttu, mis hiljem tühistati, ning ilma et abi maalelubamine Põhja-Korea suhetele ülejäänud maailmaga mingisugust pikemaajalist mõju avaldanuks.
Mida tähendab see olukorras, kus COVID-19 leviku tõttu on reisimisvõimalused piiratud ja riigid nõuavad elanikelt isoleerumist?
Hetkel on tervishoiu- ja sotsiaalabisüsteemid äärmise surve all. Nt Ühendkuningriigis kutsutakse pensionile läinud tervishoiutöötajaid tagasi tööle, otse viirusevastase võitluse eesliinile.
Ka teistsugused teenused peavad suutma kiirkorras töötajaid leida. Kui soovime, et kommunaalteenused — elanikkonna varustamine vee, kanalisatsiooni, gaasi, elektri ja muuga — jätkuksid, on tarvis professionaalseid töötajaid, kes on valmis otsekohe postile asuma, kui nende kolleegid jäävad haigeks või on sunnitud end ühiskonnast eraldama.
Isegi kui sellised töötajad sooviksid osaleda rahvusvahelises humanitaarabi-algatuses, ei saaks nad kodumaiste vajaduste tõttu töölt lahkuda. Samuti tuleb arvesse võtta ohte, mis seonduvad nende reisimisega.
Paljudes riikides on kujunemas normiks sundida riiki sisenejaid 14 päevaks isolatsiooni. Olukorras, kus tuleks rusude alt ohvreid otsida või panna januste ellujäänute tarbeks tööle mobiilseid veepuhastusjaamu, oleks abistajate isoleerimine mõttetu.
Kuidas üldse otsustada, kumb on olulisem — kas päästa inimesi kokkuvarisenud hoonetest ja säästa neid reostunud vee joomisest, või vältida abi vajava riigi või kodumaa (taas)nakatamist COVID-19 põhjustava viirusega?
Taoliste kaalutluste vaagimine pole kaugeltki uus probleem. Paljud Euroopa riigid, sh Eesti, Läti ja Soome on marutõvest priid, teisal aga ohustab too nakkushaigus elanikkonda jätkuvalt.
Päästekoerte vaba liikumise lubamine Euroopa riikide vahel on näidanud, et sel moel võivad marutõvelistest riikidest pärit vaktsineerimata loomad tuua haiguse tagasi riikidesse, kust see oli juba välja tõrjutud.
Katastroofieetika eksperdid vaidlevad tuliselt ressursside jaotuse teemadel. Kas katastroofijärgse abi pakkumist tuleks alati alustada kodumaalt? Kas meie endi jätkuvad probleemid välistavad täielikult teiste abistamise?
Hoolimata sellest, et pandeemiatega võitlemist on kavandatud ja nende levikuga seonduvaid stsenaariumeid analüüsitud aastakümneid ning et esimesed kogemused globaalse haiguspuhanguga võitlemisest pärinevad juba nn Hispaania gripi levikuperioodist aastatel 1918–1920, reageerivad paljud valitsused ja ettevõtted praegusele koroonaviiruse-pandeemiale, nagu poleks midagi sellist varem nähtud.
Isegi suur osa teadmistest, mis koguti maailma seni kõige rängema Ebola viirushaiguse puhangu ajal Lääne-Aafrikas aastatel 2014–2016, paistab olevat mõne lühikese aastaga haihtunud.
Samal ajal rakendasid nt Singapur ja Taiwan COVID-19-pandeemiaga seoses kõige kiiremas korras koroonaviiruse SARS 2003. aasta puhangu raames omandatud õppetunde.
Ometi pole praegu sugugi kindel, et Taiwan on valmis järgmiseks maavärinaks või Singapur järgmiseks katastroofiliseks tormiks või Indoneesia vulkaanipurskeks.
Nüüdisajal võib katastroofide ennetamine olla ainus alternatiiv, kuna rahvusvahelise abi osutamine muu õnnetuse kui COVID-19 all kannatavatele elanikkondadele ei pruugi isegi mõeldav olla.
