Toome teieni kümme suuremat kannapööret lähiajaloost, mis kuulutasid vanameelsete käsitluses ette üleüldist kadu ja suurt hävingut, kirjutab WhatCar?

Kõik need suunamuutused polnud alati edukad, ent lõviosas oli tegu edumeelsete lahendustega, mis kinnitab taaskord, et muutused teevad meid targemaks ja tugevamaks.

Lojaalsed fännid on autotootjale kiiduväärt asi, ent nad kipuvad kinni jääma neid kõnetanud mudelitesse, mis teeb edasise tootearenduse keerulisemaks.

Traditsioonid panevad päitsed pähe nii uue tehnoloogia kasutamisele kui ka kasumimarginaalile – enamasti mõlemale korraga –, mille ilmekas näide on Chevrolet Corvette'i kaheksandat põlvkonda ümbritsev arutelu.

Kas mootor peaks olema juhist eespool - nagu puristid ja traditsioonid seda nõuavad - või tohib see enama sooritusvõime nimel nihkud sohvri kukla taha?

Toome teieni kümme seesugust kannapööret, mis põhjustasid sarnaseid arvamustorme ega lõppenud alati sugugi niimoodi nagu tootja roosilistes unenägudes.

Lotus Elan (M100)

Kui autotootja võtab uuesti kasutusele tuntud mudelinime, kaasneb sellega traditsioonide taak, sest uuem mudel peaks edasi kandma sarnaseid väärtusi, mistõttu esmasündinu armastatuks sai. Aga vahel võib minna vastupidi, mida passib illustreerima 1989. aastal esitletud Lotus Elan.

Kui esimesed Elanid olid tagaveolised ja varustatud vabalt hingavate jõuallikatega, siis teine põlvkond rabas ootajaid esiveo ja turbomootoritega. Mis ei pakkunud sarnast sõidurõõmu kui Colin Chapmani 14. aasta tagune esiklaps ja loomulikult ei olnud fännid rahul.

Viimase naela lõi uuema Elani kirstu kaane sisse samal aastal esitletud Mazda MX-5, mis oli iroonilisel kombel just niisugune kui esimene Elan.

Turbomootoriga Civic Type R

Honda teenis enne sajandivahetust endale hüüdnimeks “Jaapani BMW,” mis tunnustas tööstushiidu kui osavat mootorivalmistajat.

Lisaks tsikli- ja F1-autode jõujaamadele aitasid seda tiitlit välja teenida Civic Type R-nimelise kuupära jõuallikad, sest juba 1997. aastal esitletud esiklapsel oli mootoriruumis kõigi aegade suurima erivõimsusega „pada“ vabalt hingavate arvestuses, mis arendas 136 kW / 185 hj @ 8200 p/min.

Honda jätkas vabalt hingavatega teistest kauem, ent lõpuks juhtus vältimatu ning neljanda põlvkonna Type R sai omale turbomootori. Mis näis kiretu tükina, ent Honda võttis nurinast õppust ja tänasel viiendal põlvkonnal on taas temperamentne (ja võimas) jõuallikas.

Porsche Cayenne

Raske uskuda, et varsti pärast sajandivahetust esitletud Porsche Cayenne on jõudnud tänaseks kolmanda põlvkonnani, mida pakutakse kahe erineva kerega.

2003. aastal mõjus Porsche esimene „metsaauto“ pühaduseteotusena, sest vähe sellest, et seni ainult siniverelisi võistlus- ja sportautosid valmistanud ettevõte tuli välja linnamaasturiga, nad istutasid selle mootoriruumi ka diiselmootori!

Puristid kuulutasid kadu, hävingut ja taeva maa peale prantsatamist, reaalselt läks aga risti vastupidi. Cayenne osutus esimeste linnamaasturite laines enam kui kasumlikuks mudeliks, mis meelitas kaubamärgi manu palju värsket verd ja millest teenitav võimaldas reformida kogu mudelivaliku.

Volkswagen K70

„Kastist väljapoole“ mõtlemine pole lihtne ülesanne, eriti olukorras, kus varem edu toonud lahenduste menu aegamööda maha käib.

Sarnasest olukorda jõudis kuuekümnendate teisel poolel Volkswagen, kelle õhkjahutusega ja sõiduauto tagumisest teljest tagapool rippuv jõuallikas mõjus rivaalide taustal iganenud lahendusena.

Sestap tuldi 1970. aastal välja mudeliga K70, mis töötati välja ühiselt NSU-ga ja millel oli lisaks esiveole ette näidata vedelikjahutusega ridamootor.

Ja ehkki see projekt põrus tänu autode kõrgele hinnale ning nigelale roostekindlusele, sai just sellest mudelist tänaste Golfide ja Passatite vaimne esiisa.