INTERVJUU | Kas koroonaviirused asuvad gripi asemele?
- Ei saa öelda, et COVID-19 surmajuhtumid, mis Eestiski aset leidnud on, oleksid alati selle viiruse tagajärg - inimese elu lihtsalt jõuab millalgi lõpule.
Ain-Elmar Kaasik märgib, et midagi on siiski Eesti pensioniealise elanikkonna teavitamisel käesoleva koroonakriisi ajal valesti läinud.
-Kui tõsised olid nõukogude ajal Eestis gripiepideemiad?
Oma esimesed tööaastad olen veetnud arstina ühes maahaiglas ning gripilaineid ikka esines, kuid selliseid suuri üleriigilisi, kui oleks sisseseatud karantiinimeetmeid, mulle praegu ei meenu. Kuid gripp kujutas endast aeg-ajalt tõsiseid probleeme.
Üks tõsine epideemia, millele ma Eestis ise olen arstina tunnistajaks olnud, oli poliomüeliidi epideemia 1958. aasta suvel. See oli väga ränk epideemia, iga kümnes haigestunu suri ja ligi pooled jäid invaliidideks. Eriti tugevalt tabas see Lõuna-Eestit.
-Olen Venemaal ilmunud ajalookirjandusest lugenud, et Nõukogude Liidus andmed pandeemiate kohta salastati ja samas ainuüksi 1977.-1978. aasta gripihooajal suri terves riigis ligemale 400 000 inimest.
See on tõenäoline. Ma ise mäletan suurt gripilainet, mis leidis aset 1957. aastal, kui Moskvas leidis aset Ülemaailmne noorsoo ja tudengite festival, millel meie osalesime Tartu Akadeemilise Meeskooriga. Üritus oli hästi korraldatud, kuid selle toimumist häiris tugevalt gripiepideemia, mida tunti Aasia gripi nime all. 1960ndate lõpus levis tõsine gripiviirus, mida kui ma õigesti mäletan, nimetati Hong Kongi gripiks. Kui palju inimesi toona nakatus ja kui palju oli surmajuhte, ma paraku ei tea.
-1990ndatest ja 2000ndates on grippi haigestumine arenenud maades oluliselt vähenenud, nagu ka suremus. Eksisteerib hüpotees, et viiruste vahel käib samuti konkurents elu-ja paljunemiskeskkonna eest. Kas on võimalik, et gripi taandudes võtavad selle positsioone üle koroonaviirused?
Ma ei julge prognoose teha, sest selle ajaga võrreldes, kui mina õppisin viroloogiat ja immunoloogiat, on need erialad tohutult arenenud. Kuid see on võimalik ja ma ei välistaks seda võimalust. Viirused teatavasti muudavad oma kuju ehk muteeruvad. Üks selliseid on gripiviirus ja see on ka põhjus, miks tänini pole leitud gripile efektiivset ning pikaajalise toimega vaktsiini. Mis puudutab koroonaviirust, siis neid on tegelikult väga palju ning neid hakati uurima juba 1950ndatel aastatel. Praegune SARS-CoV-2 on väga uus ja nähtavasti pole selle kohta veel piisavalt informatsiooni, et lõplike üldistusi teha. Spetsialistidel on kohati väga suuri eriarvamusi.
-Spetsialistide arvamused on väga vastukäivad ning käesoleva kriisi ajal on väga raske eristada, milline info peab paika ja milline mitte. Üks epidemioloog ennustab miljoneid või isegi kümneid miljoneid surmi ja samas ennustab mõne maineka ülikooli epidemioloogiline mudel viiruse peatset vaibumist. Kas see tuleneb osaliselt ka sellest, et teadlaste vahel käib võitlus rahastuse eest ja praegu üritatakse iga hinnaga pildile pääseda, et võimalike rahastajate tähelepanu pälvida?
Selles on tõtt, kuid üldistada ma ei julge. Kuid mingit rolli see praegu kahtlemata mängib.
-Näiteks uurib üks eluaeg nahkhiiri ja kinnitab, et nahkhiired annavad inimestele viiruseid edasi. Ja siis ilmub tema kolleeg, kes kinnitab, et tema tegeleb hamstritega ja hoopis hamstrid kujutavad praegu suurimat ohtu. Ning mõlemad loodavad praeguses olukorras oma rahastust parandada ning enesele kõlavate avaldustega reklaami teha. Kas selline stsenaarium on tõelähedane?
Teaduse finantseerimine on erinevates riikides erinev. Mõnedes põhineb see rohkem riiklikul rahastamisel ja on püsivad töökohad. Teistes riikide domineerivad ajutised töökohad ning seal käib kõva võistlus teadlaste vahel.
-Investoreid on ju vaja ligi meelitada, eks ole?
Jah, nii see on. Need tegurid võivad oma rolli mängida, kuid ma ei usu, et see on peamine. Enamus teadlaseid, eriti ikka need, kes on midagi saavutanud ja kes on oma erialal väljapaistnud, on ikkagi ausad inimesed ja ei afišeeri avalikkuses oma arvamusi, vaid püüavad tugineda faktidele. Vähemalt nendele faktidele, mis on sellel ajahetkel teada.
-Uus koroonaviirus hakkas inimestes tekitama hirmu juba, siis kui see epideemia Hiinas aasta alguses pihta hakkas ning tulid esimesed uudised surmadest ning viiruse levimisest. Kui vaatame maailma statistikat, siis sureb aastas keskelt läbi pool miljonit inimest grippi ja paar miljonit kopsupõletikku. Miks COVID-19 tekitab inimestes sedavõrd suurt hirmu, aga gripp või kopsupõletik mitte?
Selle pärast, et tegemist on uue haigusega. Teiseks, on uus koroonaviirus väga nakkav. Kui minna ajaloos väga kaugele tagasi ja meenutada haigusi nagu katk ja koolera, mis pole küll võrreldavad tänaste viirusnakkushaigustega, kuid sarnane psühholoogiline moment, nagu nende ajaloos palju surma toonud haiguste puhul, mängib ka praegu rolli.
Me ei saa öelda, et COVID-19 surmajuhtumid, mis Eestiski aset leidnud on, oleksid alati selle viiruse tagajärg. Kuna ma olen ise sündinud aastal 1934 ja ka ise selles eas, siis arvatavasti võin ma selle välja ütelda: inimese elu lihtsalt jõuab millalgi lõpule. Kokkupuude koroonaviirusega võib seda kiirendada, kuid see ei pruugi alati olla põhjus. Põhjuse ja tagajärje seos pole COVID-19 surmade puhul alati selge, sest surevad vanemad inimesed -kuid vanusega käivad kaasas erinevad terviseprobleemid- ja need, kes põevad kroonilisi haiguseid.
-Arvamusküsitlused näitavad, et põhilised riskirühmad Eestis, vanuses 50-64, 65-74 ja 75+, ei adu COVID-19 lähtuvat ohtu iseendale, vaid näiteks vanemates vanuserühmades usuvad eesti inimesed, et praegu on kõige suuremas ohus hoopis lapsed. Milles asi- kas ametnike ja meedia-poolne teavitustöö on aia taha läinud või on meie inimesed lihtsalt rumalad?
Ilmselt mõlemat. Kuuludes ise riskirühma ja jälgides pensionärina meediat, on jäänud mulje, et teatud aspekte on ülevõimendatud ja mingid rõhud on valesse kohta asetatud.
-Näiteks?
Seda sama riskirühmadesse kuulumist- selles on olnud vähe selgust.
