Nüüd tuleks järgmise sammuna kaaluda, kuidas seda raha arukalt kasutada, et kiire internet tõepoolest ka maale jõuaks.

Elektrilevi sai tunamullu 5 miljonit eurot, et hakata internetti maale viima. 2019.aastal lubati ühendada 15 000 kodu, aga paradoksaalselt kombel pole ettevõte sellest saavutusest veel avalikkust teavitanud, vähemalt oma kodulehel mitte. Palju siis valmis sai? Lisaks ootab avalikustamist ka ühenduste täpsem kaart. Korraliku kaardi asemel kodulehel olev udune visualiseering räägib sellest, et internetiga ühendatakse esmajärjekorras äärelinnad ja linnaääred, aga mitte maapiirkonnad.

On suur oht, et kui ka täiendav 15 miljonit anda ühe ja sama ettevõtte kätte, siis mina siin Puka taga Kuigatsis, Valgamaa põldude vahel näen ennem isesõitvaid autosid kui kiiret internetti.

Mida tasuks kaaluda?

Operaatori-neutraalsete võrkude ehitajaid peab olema mitmeid.
Üheks heaks näiteks on Eesti Andmesidevõrk, kes on Lõuna-Eestis ka tublit planeerimistööd teinud. Mõistlik oleks Eesti erinevate võrguarendajate vahel ära jagada, et vältida tööde kuhjumist. Kogu töö ühele teostajale andmine ei muuda oluliselt midagi, sest pooleteise aastaga pole viite miljonitki kulutatud.

Bürokraatia lihtsustamine

Igasugustel kaevetöödel moodustab kulu bürokraatiale ligi poole hinnast. MKM võiks koos muude ametimeestega need protseduurid üle vaadata ja lihtsustada. Samuti on võimalik oluliselt lihtsamini läbi viia hankeid nii rahakasutajate kui kaablite maasse panijate ning õhuliinidele riputajate leidmiseks.

Omaosaluse kasutamine kaevetöödel

Inimesed on kiire interneti kohalejõudmise nimel valmis ka ise käed mullaseks tegema. Meie siin Puka kandis leiaks kindlasti naabertalust traktori koos juhiga, kes meie kandi kaablikraavid kiirelt valmis kaevaks. Kindlasti on ka muid töid, mida inimesed saaks ise ära teha.

Ehk oleks sedakorda kriisist ka midagi kasu.