ARVUSTUS | "Half-Life: Alyx" – tänavuse kevade oodatumaid videomänge on kohal!
Küll aga on lugu teisiti virtuaalreaalsuse-tulistamismängudega ja olen „Farpointi“, „Firewall: Zero Hourit“, „Walking Deadi“ ja „Resident Evil 7“ päris usinalt mänginud. Kui hakati sahistama, et Valve kavatseb „Half-Life’i“ sarja virtuaalreaalsuses jätkata, tahtsin seda kindlasti proovida, kirjutab ajaveeb M Kuubis.
„Half-Life: Alyx“ on ainult virtuaalreaalsuses mängitav ulmetulistamismäng, mis on osa „Half-Life’i“ mängude ajajoonest ja toimub ajaliselt viis aastat enne „Half-Life 2“ (ja „Alyxi“ alguses on päris pirakas spoiler ka).
Peategelaseks on Alyx Vance, kelle isa Eli röövitakse City 17-nimelist linna kontrolliva Combine’i poole ning kes lisaks isa päästmisele ka Combine’i alistamise ette võtma peab.
"Alyx" on mängitav põhimõtteliselt mistahes arvuti külge ühendatava virtuaalreaalsusseadmega ning väidetavalt on ta parim Valve’i enda Indexi peal, aga kuna selle saadavus on hetkel olematu, pidin mina läbi ajama Oculus Questiga, mille ma sobiva USB 3.0 kaabli abil arvutiga ühendasin.
Index lubab tänu oma pultidele kasutada eraldi näpumärke ja mind huvitab väga, kas selle abil saab mängus ette tulevat klaverit ka normaalsemalt mängida. Oculus Questiga sai ainult nimetissõrmedega MacGyveri meloodiat klimberdatud, aga muidu oli ka sellega mängitavus ja mängu sujuvus igati tiptop.
Kui te olete varem „Half-Life’i“ mänge ja eriti „Half-Life 2“ mänginud, siis te juba teate, et tegu on ulmelistes ja veidike Eestit… Ida-Euroopat meenutavates keskkondades toimuva tulistamismänguga, kus teid üritavad pureda / tulistada erinevad sitikad, zombid, sõdurid ja muud elukad. Ja kui ei teadnud, siis nüüd teate.
„Half-Life: Alyx“ asetab teid selle keskkonna sisse ja lubab teil seda lähemalt uurida, katsuda ja kasutada. See avastamisrõõm oli asi, mis mind kohe alguses endasse haaras, kuid hiljem pettumuse valmistas.
Nimelt on alguses, kui teile mehaanikaid õpetatakse, kohutavalt palju asju, mida te näppida saate. Pliiatsid, millega klaasile suguel... lillekesi joonistada, raadio, mida kruttida, kastid, mida avada ja tuvid, keda saiaga loopida. Seejärel... see kõik aga kaob.
Mida edasi te jõuate, seda vähem teil ümbritseva maailmaga põhjust ja võimalust suhelda on. Kõik kohad on täis kohvreid, tünne, kaste, tööriistu ja muud, aga need ei suhtle sinu vastastega kuidagi peale selle, et nad suudavad neid ise eemale lüüa. Te ei saa haarata maast kohvrit, sellega teid tulistavat sõdurit tasakaalust välja lüüa ja seejärel pidemetäit kuule talle kehasse kihutada. Kohver lihtsalt põrkab temast eemale.
Ainult teile näkku kargavaid krabisid saab esemetega endast eemale suunata, kuid neid on pigem lihtsam hüppe pealt maha lasta või ajastus ära õppida ja siis õhust kinni krabada.
Kohe mängu alguses annab Russelli-nimeline ja teiega pidevalt raadio teel ühenduses olev teadlane teile paari Russelli-nimelisi gravitatsioonikindaid, millega te saate väidetavalt ümbritsevaid esemeid kaugemalt haarata.
Tegelikult kasutatakse seda mehaanikat üheksal juhul kümnest laskemoona üles korjamiseks ning minu silmis on tegu täielikult käest lastud võimalusega midagi tõeliselt lahedat teha. Sa lihtsalt sihid käega mingit eset, vajutad nuppu, tõmbad selle enda poole ja haarad õhust kinni.
Relvi koguneb teile mängu jooksul kolm, aga need on üllatavalt mitmekülgsed, sest neid saab mängu käigus korjatud materjali abil uuendada ja näiteks pumppüssile granaadiheitja lisada või lasersihiku külge sokutada.
Tunnistan, et relvadega mul igav ei hakanud ja lahingumöllus või paaniliselt krabisid vältides oli nende realistlikum laadimine üsnagi põnev.
Lisaks kõmmutamisele tuleb maailmas ette ka erinevaid mõistatusi. Relvade uuendusterminalid ja kastid avanevad ruumiliste mõistatuste abil, kus sa pead teatud punktid joontega ühendama või mingi eseme labürindist kera keerutades läbi juhtima ning mõnes toas tuleb elektrikilbist vool teise punkti juhtida ning õigetes sõlmpunktides ühendused sobivaks kruttida.
Seda saab teha Alyxi ustava taskutööriista abil, mis oskab erinevaid kaste avada ja masinaid käivitada, kuid selle kasutamiseks pead sa relva käest ära panema.
Graafiliselt ja heliliselt on mäng fantastiline. Tekstuurid on tõeliselt ilusad, valgusefektid mõnusalt realistlikud ning vastaste mõrin ja urin häirib pimeduses sama hästi nagu „The Persistence’i“ kosmoselaeva ragin. Ma ilmselt ei oska siin ühtegi halba kohta välja tuuagi.
Ei, tegelikult ikka oskan. Paaris kohas tuleb mingeid esemeid transportida ja nende füüsika suudab mängu katki teha. Nii õnnestuski mul ukse avamiseks vajalik vänt vales kohas seina sisse kinni lüüa nii, et ma pidin varasema salvestuse uuesti laadima ning ühes kohas pudenesid granaadid lihtsalt läbi põranda.
Samas olid need üksikjuhtumid ning oma 14 mängutunni jooksul oli vigu tõepoolest ainult kaks.
„Half-Life: Alyx“ on väga hea virtuaalreaalsusmäng, mis laenab hulganisti elemente teistelt virtuaalreaalsusmängudelt ja teeb neid oma muusadest märksa paremini, aga samas ei pakkunud ta minule midagi uut ja ma ei näinud midagi sellist, mida ma üheski teises mängus veel kohanud pole.
Kui teil on mõni PC virtuaalreaalsusseade olemas, võite „Alyxi“ julgelt päevakorda võtta, sest hästi teostatud ja kaasahaarav seiklus on garanteeritud.
Lisaks on mängus piisavalt seadistusi, millega igasuguse virtuaaltaluvusega isikud seda mängida saavad. Isiklikult lülitasin sisse pideva liikumise ja sujuva keeramise, kuid liikumist on võimalik sättida teleporteerumise peale ning keeramist sektorite kaupa tiksutamise peale. Peate lihtsalt omale sobiva seadistuse leidma.
Märulilembelistele virtuaalreaalsusesõpradele on „Half-Life: Alyxis“ palju, mida nautida. Ta ei paku küll midagi uut, aga pagan, selle seltsis veedetud tunnid on lõbusad.
Lapsevanematele: virtuaalreaalsusseadmete kasutamine on jätkuvalt soovitatav lastele alates 13. eluaastast, kuid “Half-Life: Alyxis” on piisavalt hirmutavaid kohti ja pingelisi situatsioone, et ma soovitaks seda pigem 16-18 aastastele.
