Arheoloogiatudeng leidis 5000 aasta vanuse mõõga
See kõik juhtus 2017. aastal Itaalias. Veneetsia Ca' Foscari ülikoolis doktoriõppes olnud Vittoria Dall'Armellina külastas Veneetsia laguunis väikesel saarel Püha Laatsaruse kloostrit ja leidis sealt midagi, mis osutus lausa 5000 aasta vanuseks mõõgaks.
Püha Laatsaruse kloostrisse asusid 1717. aastal elama armeenia katoliku päritolu mungad, kelle vaimsed järglased hoiavad Armeenia kultuuri seal au sees kuni tänase päevani.
Dall'Armellina osales giidiga ringkäigul ja silmas kloostri muuseumis midagi huvitavat: umbes 40 sentimeetri pikkust mõõka, mis meenutas neid, mida ta nägi kunagi pronksiaja relvi tundma õppides.
Mõõka tutvustav silt nimetas seda keskaegseks, aga naine tundis tänu eelnevatele teadmistele kohe, et see peab olema palju vanem.
Enam kui kaks aastat edasisi uuringuid hiljem võib ta tõdeda, et see on tõesti palju vanem ja pärineb kuni 5000 aasta tagusest ajast. See on üks vanimaid mõõku, mida üldse leitud.
Padua ülikooliga koostöös tehtud keemilise koostise analüüsid selgitasid, et mõõk on arseenilisest pronksist (vase ja arseeni segu) – sulamist, mis oli laiemalt kasutuses neljanda aastatuhande lõpus ja kolmanda alguses enne meie ajaarvamist.
Keemiliselt koostiselt ja ka kujult väga sarnaseid mõõku on leitud enne Türgis, üks Tokati muuseumi aladelt, teine Arslantepe arheoloogilistelt kaevamistelt.
Dall'Armellina, nüüd kutseline arheoloog, usub, et selline mõõk võis kuuluda kõrgemat päritolu sõdalasele, kellele see oli nii relv kui ka staatusesümbol.
Relv jõudis kloostrisse 1886. aasta hilissuvel Türgist, kust selle saatis Yervant Khorasandjian, mees, kes oli isiklikult tuttav ja austas väga kloostris elutsevat munk-ajaloolast isa Ghevont Alishan'i. See selgus küll alles hiljem kloostri arhiivides sobrades, mille viis läbi kloostri arhivaar, isa Serafino Jamourlian.
Mõõk on kloostri muuseumis nüüd eraldi ja uhkemalt esile tõstetud, aga külastajad seda hetkel näha ei saa, kuna koroonaohu tõttu neid kloostri territooriumile ei lasta.
