Professor Mänd rõhutab, et pandeemia on loodusliku valiku klassikaline näide: vanad ja nõrgad elimineeritakse, noored ja tugevad jäävad püsima.

-Inimestel on kombeks kõige tagant otsida ratsionaalset mõtet. Kas looduses on kõigel otstarve ning mõte või on loodus siiski, nagu elu isegi, sageli irratsionaalne?

See on filosoofiline küsimus. Inimesel on tänu oma suurele tarkusele kujunenud välja kalduvus otsida kõige tagant selgeid ja lihtsaid põhjuseid. Sest inimene suudabki teistest loomadest paremini igasuguseid seoseid tajuda.

Ise küsimus on see, kas looduses need seosed sedavõrd ilmsed on. Ma kahtlen selles sügavalt. Neid tegureid, mis mõjutavad looduses aset leidvaid protsesse, on palju ja need on sageli omavahel koostoimes. Looduses on väga palju seda, mida inimesed nimetavad juhuseks.

-Palju irratsionaalsust?

Päris irratsionaalsuseks ma seda ei nimetaks, see on selles mõttes ratsionaalne, et kõik need faktorid on olemas ja mõjutavad, kuid me ei suuda isegi oma targa ajuga kõiki neid niivõrd selgelt tajuda.

Me püüame lihtsustada, kuid lihtsustamine tasub end mõnikord ära, aga mõnikord mitte. Looduses on oluline koht sellel, mida meie nimetame juhuseks, mis on paljude koostoimete ja erinevate faktorite summa.

-Tahtsin tüürida selleni, et kas me leiaksime mingi mõtte mikrokehadelt, bakteritelt ja viirustelt, mis elusorganisme kahjustavad ning hävitavad? Või nad lihtsalt on?

Tänapäevased loodusteadlased on üldiselt seda meelt, et otsida loodusest kõigel mingisugust eesmärki ja mõtet, on tupiktee. Looduses on paljud asjad lihtsalt selle pärast nii või teisiti, et nad saavad olla.

Bakterid ja viirused on elusolendid. Elul on olemas olemus. Olen oma avalikes esinemistes ja tudengitele seda asja niimoodi seletanud, et elul pole eesmärki ja elul pole mõtet, kuid elul on olemus.

See tekkis väga kaugetel aegadel, miljardeid aastaid tagasi, kui tekkisid isekopeeruvad makromolekulid, mida me tänapäeval tunneme kui DNA-d ja RNA-d. Nemad vajavad kopeerumiseks, paljunemiseks ja levimiseks keskkonnast ressursse. Nad peavad jääma keskkonna mõjude all nii kauaks püsima, kuni nad suudavad ennast reprodutseerida.

Nii et mõtteks on reprodutseerimine, paljunemine ja levimine. See tung ongi viinud evolutsiooni käigus mitmekesisuseni, mis võimaldavad isepaljunevatel ja -kopeeruvatel makromolekulidel püsima jääda ja paljuneda. Mida edukam ja paremini keskkonnaga kohanenud organism, seda paremini ta seda otstarvet täidab.

-Kas viiruse eksistentsi eesmärk on ka paljuneda ja leida selleks uusi ressursse?

Absoluutselt. Viirused on evolutsiooniliselt kujunenud elama väga lihtsat elu nõnda, et nad peavad enda paljundamiseks ning elujätkamiseks leidma elava raku, sest nad ei suuda väljaspool rakke levida ja paljuneda.

Meie „parasiteerime“ taimedel ning loomadel, mida me sööme ning viirused parasiteerivad väga erinevate organismide rakkudel. Viirused vajavad meid oma eluks, kuid et selle taga oleks mingi eesmärk, seda ei ole.

-Inimesed otsivad suuremat ning laiemat mõtet ja muuhulgas otsitakse mõtet ka haigustel, nagu vähk või COVID-19. Aeg-ajalt kõlab kusagil mõte, et nende eesmärk on kontrollida populatsioonide suurust ja kui vaja neid vähendada. Kuidas kommenteerite?

Vähk on organismi kontrolli alt väljunud rakud. Meie kehad koosnevad põhimõtteliselt tohutust hulgast iseseisvatest elusorganismidest, mis on allutatud organismi kui terviku huvidele. Organismil on omad tasakaalustamismehhanismid, oma immuunsüsteem. Kuskil võib hakata mingi rakk kontrolli alt väljuma, s.t. tahab hakata iseseisvalt paljunema.

See on nagu sipelgapesas, kus aeg-ajalt võivad hakata töösipelgad iseseisvalt paljunema, kuid sipelgate populatsioonis on kohe omad mehhanismid, mis sellise käitumise alla suruvad.

Kuid inimühiskonnas - eriti euroopalikus, lääne ühiskonnas, kus väga väärtustatakse ja propageeritakse iga isendi väärtust ,- on sellised asjad palju keerulisemad. Näiteks: kuidas on võimalik praeguses pandeemiaolukorras hakata inimeste vabadusi hakata piirama? Hiinas on seda palju lihtsam teha, sest inimesed on sellega juba harjunud.

Vähk tähendabki seda, et näiteks maksarakud pääsevad organismi kontrolliva mõju alt välja ja hakkavad ise paljunema. Sealjuures nad lihtsalt järgivad elu olemust. See ei lähtu tahtest ja pole eesmärgipärane, vaid see on puhas matemaatiline statistika. Nagu ka viiruste levik.

-Kas suur koroonaviiruse pandeemia toob tänapäeva inimese jaoks tagasi sellise asja nagu looduslik valik - s.t. ellu jäävad need, kelle organism ja immuunsüsteem on tugevad ning kaovad need, kelle oma seda pole? Näiteks Itaalia väikelinnas Vo-s testiti praktiliselt kogu elanikkonda ja selgus, et väga suur osa testitutest isegi ei märganud haigestumist ning seda, et nad on koroonaviiruse kandjad.

Toob küll. Absoluutselt! Pandeemia küsimus polnud mitte selles, kas see tuleb, vaid millal see tuleb. Ükskõik kui arenenud inimesed ei oleks, nad jäävad ikkagi alluma loodusliku valiku mehhanismidele.

See, mida me praegu näeme, on klassikaline juhtum: vanad ja nõrgad elimineeritakse eeskätt. Muidugi, paraku tuleb jälle mängu ka nn juhus, mistõttu ei saa ka noored ja tugevad ennast 100% kaitstult tunda. Öeldakse, et kus metsa raiutakse, seal lendavad ka laastud.

Toimetaja: Aivar Pau