Kui palju nõukogude vägesid ja sõjatehnikat Eestis tegelikult oli?
Tabelis olevate arvude kokku liitmisel oli siinse okupatsiooniväe üldarvuks saadud 122 480 ja tabeli kokkupanijaks oli märgitud Rootsi luure, kirjutab sõjaajaloolane Mati Õun ajakirjas Sõdur 1/2020.
See soliidne arv kandus edasi teatmikku „Nõukogude okupatsiooni poolt tekitatud keskkonnakahjud Eestis“, meie eruohvitseride kogu väljaandesse „Vene vägede lahkumine Eestist. Nii nad läksid!“ ja 120 000-le ümardatult ka värskesse kooliraamatusse „Riigikaitse. Õpik gümnaasiumidele ja kutseõppeasutustele“.
Töötasin selle populaarseks saanud esmailmutamise ajal kaitseministeeriumis ja sealse ametiposti toel olin ringi liikunud ka piirkondades, mis tollal üldjuhul eesti inimestele suletud olid, näiteks Naissaarel ja Paldiskis. Ning märkasin selles väidetavas rootsi luurajate üllitises arve, mis kuidagi ei klappinud minu tähelepanekutega.
Nii seisis selles pikas tabelis, et Naissaarel on võõrväge 5000 meest. Minu tähelepanekute järgi võis neid olla 500, mitte rohkem. Ja Paldiskisse pakkusid nood rootslased vist 13 500 vene mundrikandjat, kui mu mälu ei peta. Mina koos kolleegidega kaitseministeeriumist ning peastaabist hindasin selleks arvuks 4000–5000, ehk kolm korda vähem.
Nagu öeldud, Naissaare garnisoni suurust olid rootslased kümme korda üle hinnanud (ilmselt ise seal kordagi käimata) ja ega teisteski paikades nende arvud meie kodukasvanud analüütikute hinnangutega ei klappinud.
Meie hinnangute kokkuvõtteks saime, et uue vabariigi algaegadel, 1991. aasta sügisel, oli Eestis okupatsiooniväe meesjõudu ümmarguselt 34 000 meest, ei rohkem.
Eesti Vabariigil sellel ajal veel ühtegi väeosa ei olnud, kuna suures vabanemisõhinas oli unustatud nende formeerimisega algust teha. Uue vabariigi esimene relvakandja, kaitseliit, oli taastatud siiski juba 17. veebruaril 1990 ja meie vahvad naisedki jõudsid naiskodukaitse taastamiseni vaid üks kuu pärast uue vabariigi sündi, 20. septembril 1991.
Kaitseväe taasloojad osutusid tollal sabassörkijaiks, meie relvajõudude taasloomise peaorganisaator kaitsejõudude peastaapki moodustati alles 31. oktoobril 1991, esimeste väeosade formeerimiseni jõuti aastal 1992.
Tankid Eestis
On selge, et okupatsioonivägi oli meil tollal alles sees. Ja mitte ainult vanamoeliselt öeldes püssimehed, vaid ka raske sõjatehnika, mille kohta on järgnenud aastad toonud üsnagi usutavaid arvandmeid.
Soomusmasinate ja suurtükirelvastuse kohta näiteks on andmed 1990. aasta 19. novembri seisuga, mil Pariisis allkirjastati (ka NSV Liidu poolt) Euroopa tavarelvastuse lepe.
Sealt on näha, et tanke T-72 Ural oli Eestis 184 masinat; neist Keilas olnud 228. tankipolgul 94, Kloogal asunud 488. motolaskurpolgul 30 ja Tallinnas asunud 254. ja 482. motolaskurpolkudel kokku 60 – küllaltki, et „natsionalistide“ kogunemisi laiali ajada, kui käsk oleks antud.
Nood T-72 kaalusid esialgu 41 t ja pärast lõhkesoomuse kilpidega katmist 44,5 t. Relvadeks olid neil 125 mm sileraudne kahur ja 12,7 ning 7,62 mm kuulipilduja. Kiirust oli neil 780 või 840 hj diiselmootori toel maanteel 60 km/h.
Olgu võrdluseks öeldud, et tänapäeval end episooditi Eestis näitavad ameeriklaste Abramsid kaaluvad kuni 63 t ja nende kiirus 1500 hj gaasiturbiiniga on maanteel 70 km/h.
Relvastus on Abramsitel enam-vähem sama – 120 mm kahur, üks 12,7 mm ja kaks 7,62 mm kuulipildujat. Tanki kaitseefekt on sellest paljukordne – 1991. aasta lahesõjas olevat ühe liikumatuks lastud Abramsi kohta tulnud 12 iraaklaste T-72.
Soomukid
Aga eks tankide kõrval olnud siin okupatsiooniaja lõpul ka muid soomusmasinaid, näiteks 178 neljateljelist amfiib-soomusveokit BTR-60 ja -70, sealhulgas hulk eriotstarbelisi masinaid nende põhjal: raadiojaamu, suurtükitule juhtimise masinaid jm. Eesti meeste poolt vene sõjaväelastelt äraostetuina jäi neist osa siia maha.
Veel oli siin 56 roomikuil liikuvat jalaväe lahingumasinat BMP-1 ja BMP-2. Kangesti tanki moodi amfiibmasinad, millistest BMP-1 põhirelvaks oli 73 mm sileraudne kahur pöördtornis, BMP-2-l aga 30 mm automaatkahur sealsamas. Need BMP-d kaalusid umbes 14 t (eelnimetatud BTR-60 ja -70 kaalusid vastavalt ligi 10 t ja kuni 12 t; mahutasid 10–14 jalaväelast.
Kõik 125 soomusveokit BTR-70 kuulusid Tallinnas Tondil asunud 254. motolaskurpolgu ehk nn Matrossovi polgu käsutusse. Samas oli ka pool tosinat BTR-60, neli BMP-2 ja tosina jagu amfiibsoomusvedukeid MT-LBT. Viimased pidanuks vedama suurtükke, laskemoona, välikatlaid koos kokkadega jms. Muidugi oli neid supikatelde vedajaid ka mujal Eestis, ühtekokku 46 masinat.
