Sisepõlemismootorite vaenamine nagu keskaegne nõiajaht
Kaasaega iseloomustab kohati lausa paanika mõõtmeid võttev mure keskkonna heaolu pärast. Jah, keskkonda tuleb kaitsta, loodust hoida hävimisest ja taastada, kuid seda tuleb teha teadlikult, mitte kampaaniakorras Potjomkini küla ehitades.
Sisepõlemismootorit on lihtne süüdistada
Kohati võtab püüdlus “rohelise” ilmavaate suunas imelikke mõõtmeid ning erinevaid reegleid ja meetmeid lajatatakse hulgakaupa, tuues põhjenduseks inimeste tervise ja heaolu, mis on muuhulgas seotud linnaõhu puhtusega.
Autohuvilisena vaatan toimuvat ja tõden, et sisepõlemismootorite süüdistamine ei erine keskaegsest nõiajahist kuigi palju: tookord saadeti tuleriidale neid, kes olid julgemad, teadjamad, sõnakamad, erinevad.
Põletamisest ja giljotineerimisest sai vaatemäng rahvahulkadele, mille läbiviimiseks polnud vaja teha suuri kulutusi ent mis oma eesmärki – hoida inimesi hirmu all ja kuulekatena – hästi teenis.
Autodega, täpsemalt sisepõlemismootoriga sõiduvahenditega on lugu sarnane: neid on palju, nad on silma all, tossavad, teevad häält, rikuvad idülli. Järelikult: üles puua, rattale tõmmata, maha lasta, ära kaotada!
Tegelik probleem (mis muuseas iseloomustab nii pimedat keskaega kui ka moodsat tänapäeva): inimeste rumalus, iha mugavuse järele, laisklemine, ahnus, aga peamiselt ikkagi rumalus, lükatakse viisakalt katte alla.
Kas sisepõlemismootor on ikka nii suur koll?
Kas sisepõlemismootoriga autod on ikka meie tegelik probleem? Kuidas lugeda ridade vahelt kui räägitakse heidete vähendamisest, kasvuhoonegaasidest, inimkonna tulevikust ja lükatakse peasüüdlastena ikka ja jälle ette ICE-autod, millele tänasel päeval tõsiseltvõetavat üleüldist alternatiivi veel ei ole!?
Ridade vahelt kõmiseb tühjus. Tegelike kliima- ja keskkonnaprobleemide kohene kõrvaldamine mõjuks ju halvasti majandusele, kaotaks mõjukate inimeste ja ettevõtete kasumeid, halvaks kapitalistliku maailma.
Seda teab igaüks: Maa päästmiseks tuleb lõpetada metsade raiumine ning massiline odava saasta ostmine, peatada tuleb kiirmood ja ületarbimine.
Eesti kontekstis tuleks kiiremas korras asendada põlevkivitööstus kaasaegse energiatootmisega, lõpetada metsa ja jäätmete ahju ajamine. Inimesi tuleks suunata eelistama kohalikku toodangut.
Kes on see julge, kes ütleb, et kuningas on alasti, ja mitte üksi ICE pole selles süüdi? Polegi.
Suure tirimisega ikka kraavi poole
Euroopas tekib umbes kolmandik süsihappegaasi heitest transpordisektorist ning ei saa vastu vaielda, et linnades on tänu kehtestatud heitmenormidele õhk puhtam kui kümme aastat tagasi.
Inimeste heaolu on kahtlemata ühiskondlikult kokkulepitud prioriteet – kuid võimul on kombeks toimivate lahenduste külge rippuma jääda. Silmaklappidega hobune võib aga koorma ühel hetkel lihtsalt kraavi vedada. Mis ongi Euroopa transpordimajanduses juba juhtunud/-mas.
Esimesed sammud sisepõlemismootori heidete puhastamise suunas olid õiged – katalüsaatorita ning tahmaosakeste filtrita auto saastab kaugelt rohkem kui uuem sõiduk. Sellega võinukski piirduda. Aga läks teisiti.
Autodele tuli DPF ja linnaõhk muutus (lokaalselt) puhtamaks. Poliitikud rõõmustasid: Töötab! Laseme edasi! EURO 3 muutus EURO 5-ks, kohe otsa tuli EURO 6, millele järjest kogu tähestikku külge poogitakse, edasi keeratakse vinti nii karmilt peale, et sõiduautose tootjad tõstavad käed püsti: ebareaalne!
Progressist on saanud regress ning pole teada, kas on enam seda püksirihmagi, mida veel natuke pingutada või on järel vaid õhukesed ribad aukude ümber?
Vanman'i murest, füüsikast ning arutlusest loe edasi SIIT
