Brittide meelest oli selle suhte jätkumine mõeldamatu, ent kuningas keeldus suhet lõpetamast. Ja justnagu oleks sellest vähe, suhtus Edward sümpaatiaga ka Adolf Hitleri Saksamaasse, kirjutab ajakiri Imeline Ajalugu.

Wallis Simpson naaldus Edwardi vastu, seistes luksusjahi Nahlini tekil. Laev oli ankrus Montenegro rannikul, kus õhtu oli soe ja tähine.

Paar nautis rahu, kuulates lainete õrna loksumist laevakere vastu. Lähedal asuva linna kohal näisid mäed tumedate varjudena taeva taustal. Äkki ilmusid nõlvadele sajad eredad täpid. Kui valgustäpid alla liikusid, kõlas summutatud laul. Hääled valjenesid, kui täpid alla kalda poole liikusid.

Wallis mõistis nüüd, et valgus tuli tõrvikutest, mida kandsid sajad mägilased. Ta jälgis vaimustunult vaatemängu, mille kohalikud võimud olid korraldanud kuningale mulje avaldamiseks.

„Sa arvad ilmselt, et see kõik on minu auks?“ küsis Edward.

„Muidugi,“ vastas Wallis. „Kelle teise auks peaks see siis olema?“ lisas ta teeseldud lihtsameelsusega.

Edward haaras sööda. „Sa eksid,“ ütles ta naeratusega, „see kõik on sinu auks, kuna need lihtsad hinged on mõistnud, et sinusse on armunud üks kuningas.“

Wallis eiras tema meelitust. „See on hullumeelsus. Ja kui sa ei ole pisut ettevaatlikum, hakkavad nii mõtlema ka kõik teised,“ vastas ta, viidates asjaolule, et paljud britid näisid nende suhet pahaks panevat.

„Ettevaatus...“ venitas Edward. Nüüd oli ta ilme tõsine ja Wallis tundis tema hääles ära uhkusenoodi. „Ettevaatus on küll omadus, mis on väidetavasti kasulik, kuid mina ei ole seda kunagi eriti kõrgele kohale seadnud,“ deklareeris kuningas.

Öeldu tähendus oli Wallisele pikematagi selge: kuningas oli naisesse nii kiindunud, et oli valmis riskima kõigega.

Loe Edward VIII ja Wallis Simpsoni armastusloost lähemalt märtsikuu Imelisest Ajaloost