Millega pühkisid inimesed end enne tualettpaberi kasutuselevõttu?
Esimesed ülestähendused tualettpaberi kasutamisest pärinevad kuuenda sajandi Hiinast, kus seda pruukisid nii keisri õukondlased kui ka üldiselt jõukamad kodanikud.
Komme levis ajapikku kogu Hiinas ning 14. sajandil toodeti näiteks ainuüksi Zhejangi provintsis u kümme miljonit pakki tualettpaberit aastas.
Muu maailm ei võtnud Hiinast eeskuju aga veel üsna pikka aega. 8. sajandil Hiinas ringi reisinud islamiusuline maailmarändur märkis: „Hiinlased ei pea hoolsalt puhtust ja nad ei pese end pärast keha kergendamist veega, vaid pühivad ainult paberiga.“
Ameerikas ja Inglismaal ei võetud tualettpaberit kasutusele enne 19. sajandi lõppu ja laialdaselt levis paberiga pühkimise tava alles 20. sajandil.
Mida siis kasutati tagumiku kasimiseks enne tualettpaberi nüüdisaegset võidukäiku? See sõltus suuresti piirkonnast, isiklikest eelistustest ja jõukusest. Rikkamad inimesed kasutasid sageli kanepit, pitsi või villa; vaesemad roojasid enamasti lihtsalt jõgedesse ja puhastasid end vee, kaltsude, saepuru, puulehtede, heina, kivide, liiva, sambla, vetikate, õunasüdamete, merekarpide, sõnajalgade ja enam-vähem kõigega, mis kätte sattus ning odav või tasuta oli.
Muistsete roomlaste meelis-pühkimisvahend, mida kasutati ka avalikes käimlates, oli toki otsa kinnitatud käsn, mis ligunes soolvees ja mis pärast tarvitamist soolveekaussi tagasi järgmist pühkijat ootama torgati. Antiik-Kreeka elanikud seevastu pruukisid sagedamini kive ja savitükke.
19. sajandi Ameerika Ühendriikides pühiti tagumikku maisitõlvikute ja muu taimsega, hiljem juba näiteks Sears and Roebucki jt ettevõtete kataloogidest rebitud lehtedega. Kataloogi „Farmer’s Almanac“ trükiti koguni spetsiaalse mulguga, mis hõlbustas kataloogi kinnitamist käimla seinale.
Indias ja mõnedes Lähis-Ida riikides oli ja mõnel pool on ka praegu levinuim viis puhastada end altpoolt vasaku käe ja veega ning seejärel, mõistagi, pesta hoolikalt käsi ning vältida toidu jm puudutamist vasaku käega.
Meremeeste seas oli tavaline komme pühkida vanade kulunud ankruköie-juppide või muu käepärasega ning loputada mereveega. Inuitid ja teised külmade piirkondade elanikud eelistasid pühkimiseks lumekamakaid.
Nüüdisajal üldlevinud lahendus hakkas kujunema siiski juba 19. sajandi keskpaigas. Näiteks tõi Joseph C. Gayetty umbes 1857. aastal Ameerika Ühendriikides turule esimese kaubandusliku tualettpaberi.
Tema toodetud paberit müüdi pakendatud lehtedena, mida oli niisutatud ja lõhnastatud aaloega (sama tehnikat hakkasid tualettpaberitootjad uuesti rakendama alles 1990. aastatel). 500-leheline pakk Gayetty toodet maksis u 50 senti (nüüdisvääringus u 12,5 eurot).
Eriti hästi see kaubaks ei läinud — eeldatavasti seetõttu, et seni olid inimesed pühkimisvajaduseks kohaldanud suvalisi käepäraseid ja tasuta materjale, muretsemata selle pärast, et taolises praktikas võiks olla midagi pentsikut või rüvedat.
1867. aasta paiku alustasid rändkaupmeestest vennad Edward, Clarence ja Thomas Scott tualettpaberi tootmist ja sellega kaubitsemist. Nende äri sujus palju paremini kui Gayetty oma, tõenäoliselt seetõttu, et nende paber polnud niisutatud ja aaloega kaetud ning oli seetõttu märksa taskukohasem.
Igatahes kujutas nende toode lihtsalt rulli enam-vähem pehmet paberit (ehkki selles võis vahel leiduda ka pinde, kuna toonane tootmistehnoloogia jättis nüüdisaegsega võrreldes paljugi soovida).
Siinkohal väärib mainimist asjaolu, et 1935. aastal hakkas ettevõte Northern Tissue enda kaupa reklaamima kui „pinnuvaba“, mis annab mõista, et kuni tolle ajani võis tualettpaberi seest aeg-ajalt puupinde leida.
Vennad Scottid tulid ka suhteliselt uuenduslikule mõttele trükkida paberile seda hulgi tellinud ettevõtte, nt Waldorfi hotelli nimi. Nende klientidele meeldis selline lahendus väga, mistõttu õnnestus Scottidel erinevalt Gayettyst äri pikka aega edukalt käigus hoida.
Tõelise hoo sai vetsupaberimajandus sisse tänu tubase kanalisatsiooni levikule, esiteks sellepärast, et majja ehitatud käimlates leidus vähe pühkimiseks käepärast kraami, teiseks aga seetõttu, et pikka aega pühkimiseks kasutatud kataloogide lehed ei sobinud hästi tubasesse tualetti — nende paksem paber kippus torusid ummistama.
