FORTE INTERVJUU | Käime läbi kõik Eesti ajaloo suured epideemiad
Andres Adamson märgib, et Eesti ajalookirjutusest ega rahvapärimusest ei leia me gripiepideemiale mingeid viiteid, kuid kahtlustab, et see ei saanud nõuda vähem ohvreid kui Vabadussõda ja ilmselt oli grippi haigestunuid Eestis toona kuuekohaline arv.
Adamson rõhutab, et Eesti ajaloo suured katkuepideemiad oleksid aset leidnud ka ilma suurte sõdadeta. Pigem oli see juhus, et mitu häda kokku sattus.
-Kas meie esivanematele, kes puutusid kokku koolera ja katkuga, tunduks meie praegune olukord naljakana?
Vastus ei saa olla ühemõtteline, on erinevaid paralleele ja näiteid ajaloost. See pole kaugeltki esimene suur epideemia, mis Eestit tabab, ja oma võimaliku ohvrite ning nakatunute arvu poolest pole see üldse võrreldav kõige raskemate epideemiatega, mis teine kord on rahva peaaegu et maa pealt ära pühkinud.
Kui nüüd hakata paralleele tõmbama, siis ei peaks praegust võrdlema kaugete katkude ja kooleratega, vaid saja aasta taguse gripiepideemiaga.
-Kas meil on nn. hispaania gripi epideemia kohta Eestis üldse mingeid uurimusi või andmeid? Mina isiklikult pole nendega kokku puutunud.
Gripiepideemia aastatel 1918-1920 oli kohutav ülemaailmne katastroof, mis viis endaga kaasa umbes 50 miljonit inimest, olukorras, kui maailmas elas 1,5 miljardit, mitte 7,5 miljardit inimest, nagu praegu.
Kui võrrelda, siis Esimene maailmasõda tõi mõniteist miljonit ohvrit. Maailmasõja lõpus ja selle järel tuli gripiepideemia, mis viis mõlemal pool rinnet 50 miljonilt inimeselt nende elud.
Me kutsume seda hispaania gripiks, kuid tegelikult sai see tõenäoliselt alguse Ameerikast, Kansase osariigist. See epideemia tappis Saksamaa pool rindejoont rohkem inimesi, kuna Saksamaal elanikkond nälgis. Meie Eestis jäime gripi tulles just Saksamaa poolele, sest Eesti oli Saksa vägede poolt okupeeritud.
Ehkki see laine käis kindlasti Eestist üle, sest ka näiteks Venemaal oli sadu tuhandeid gripiepideemia ohvreid ning Soomes suri 25 000 inimest, siis meil Eesti kohta puuduvad igasugused andmed. Isegi rahvamälus ei ole mingisugust gripiepideemiat.
-Kui vaadata muu maailma proportsioone, siis pidi Eestis olema kümneid tuhandeid nakatunuid.
Võimalik, et haigestunuid oli Eestis isegi kuuekohaline arv. Ka ohvreid pidi olema palju. Kui arvestame, et soomlasi oli kolm korda rohkem kui eestlasi, siis võib oletada, et gripp nõudis sama palju ohvreid kui Vabadussõda.
-Millised on Eesti ajaloo suurimad epideemiad?
Eesti ajaloos on palju selliseid juhte, kui me teame, et siit suur epideemia üle läks, kuid meil pole mitte mingisuguseid arvandmeid.
Näiteks 6. sajandil tabas Euroopat suur ökoloogiline katastroof, millega kaasnes Justinianuse katk. See tegi lõpu antiikmaailmale.
Selle järel oli Eesti tühi – 6. sajandi teisest poolest pole meil üldse arheoloogilisi leide. Eesti taasasustati sisuliselt uuesti. Kas Eesti elanikele said saatuslikuks ainult suvedeta aastad või ka Euroopat tabanud katkulained, selle kohta meil andmed puuduvad.
Teine näide on must surm 14. sajandil. See pidi Eestisse 1350. aasta paiku jõudma. Kuskilt Sise-Aasiast see tuli ja see järel jõudis see Musta mere äärest Vahemere äärde ning ringiga tuli see lõpuks ka Põhja-Euroopasse ja siit edasi läks see Venemaale. Kuid jällegi – meil pole andmeid! Katk jäi teistsuguste õnnetuste varju. Jüriöö ülestõusu me teame, aga peale ülestõusu tulnud katkust me ei tea midagi.
-See eest me teame epideemiatest, mis leidsid aset Põhjasõja ajal ja järel, Liivi sõja ajal jne.
Neid on rohkem. 16. sajandi algul oli suur katkuepideemia, mis viis endaga umbes poole Eesti elanikest. Liivi sõja päevil oli mitu katkuepideemiat. 17. sajandi algul koos üldise näljahäda ja ökoloogilise katastroofiga. Taas jäi katk muude hädade, sõja ja nälja varju. Enne viimast, 1710.-1711. aasta katku on eelviimane suur ja korralikult dokumenteeritud katkulaine aastal 1657.
Üldiselt kõik need katkud olid suurema epideemia kohapealne väljalöömine. See polnud nii, et katk tuli Eestisse Põhjasõja tõttu, vaid epideemia oleks siia nii kui nii jõudnud, sest see möllas kogu Euroopas. Euroopas ei käinud toona mitte ainult Põhjasõda vaid ka Hispaania pärilussõda, mis oli palju suurem konflikt. Sama oli 1657. aasta katkuepideemiaga - see oleks Eestisse igal juhul jõudnud, ka ilma sõdadeta.
-Kuhu katkuhädad Euroopast kadusid: kas see oli paranenud meditsiini ja hügieeni tulemus?
Eestis polnud peale 1711. aastat suuremat katkupuhangut, kuid Euroopas see viimane polnud. Katk, kui haigus pole ju siiamaani kuhugi kadunud.
Õpiti katkuga võitlema. Karantiinide kehtestamine oli selle juures peamiseks vahendiks, sest katku levimise teed hakati tõkestama. Mis puudutab eurooplaste hügieeni, siis pool Euroopat suri 14. sajandil musta surma ajal maha, sest ei pestud käsi.
-Kuidas inimesed keskajal ja varauusajal reageerisid suurtele haiguspuhangutele?
Hirmuga. Pageti metsadesse jne. Rahvasuust on teada nn. katkuaugud, mis ei ole mitte hauad, vaid vanad muldonnikohad, kus inimesed on ennast haiguste eest varjanud. Kuna katk niitis ikka seal, kus rohkem inimesi liikus –linnades ja suuremate teede ääres- siis sealt üritati võimalikult eemale pageda.
-Kas suuri haiguspuhanguid selgitati jumala viha ja muu sarnasega? Kui sageli järgnes süüdlaste otsimine?
Ei. Katku tulek oli suur õnnetus ja selle levitajaid võidi süüdistada, kuid katku tekkimise puhul oma ligimesi ei süüdistatud. Euroopast on küll teada, et katku puhul süüdistati vähemuste esindajaid, näiteks juute. Kuid Eesti puhul selliseid teateid pole.
Katku põhjust võidi tõesti näha jumala vihas. Selliseid inimesi ja gruppe, kes kasutasid ära katku, et kutsuda teisi meeleparandusele ja kõrgemale moraalile, oli palju. Kirik kasutas epideemiaid ära pedagoogiliseks tööks.
-18. ja 19. sajandil tabasid Euroopat kooleraepideemiad, mille ohvrite arv ei jäänud palju alla katkule. Kas Eesti alasid tabasid ka koolerapuhangud?
Tabasid küll, kuid palju väiksemal määral, kui idapoolseid Vene alasid. Samamoodi loomataudid. Kui võtame 19. sajandi kooleraepideemiad, siis need laastasid Moskvat ja Volgamaad ning isegi Peterburgi. Aga Eestis need mingisugust hirmsa suremusega lainet endaga kaasa ei toonud. Ma oletan, et asi polnud paremas hügieenis, sest kui 1820.-1840. aastate kooleraepideemiate ajal hügieenis mingi vahe oligi, siis pigem meie kahjuks.
Üldine kord ja heakord Eestis olid paremal järjel, kui Venemaal. See tuleneb sellest, et siinne valitsev klass ja siinne eliit käitus vastutustundlikumalt. Kui epideemia puhkes, siis arstid ja ametnikud ei jooksnud laiali vaid tegid oma tööd edasi.
-Jätame nüüd kesk-ja vara-uusaja. Kas mäletate viimasest poolest sajandist sellist aega, et inimesed oleksid poes paaniliselt tikke ja soola kokku ostnud?
No eks mõnedel eesti inimestel on neid nõukogude aja lõpul hangitud varusid siiamaani veel alles. Ega peale nõukogude aja lõppu ja rubla hüperinflatsiooni ei meenu midagi.
Tegelikult on epideemiaid olnud: linnugripp, SARS jne. Need on esinenud paariaastaste vahedega. Kuid nii suurt kogu maailma lukkukeeramist pole olnud.
Küsis Taavi Minnik, toimetas Aivar Pau
