Kuidas koroonaviiruse testi üldse tehakse?
Koroonaviiruse tekitatud haigusele COVID-19 puudub küll hetkel spetsiifiline ravi, ent see ei tähenda, et testimine oleks mõttetu.
Proove võetakse ja analüüsitakse selleks, et nakatunuid oleks võimalik panna karantiini, mis pidurdab viiruse levikut. Samuti võimaldab see saada parema ülevaate nakatunute hulgast ja viiruse leviku mehhanismidest.
Patsiendi jaoks on testimine lihtne ja seda saab teha peaaegu kõikjal. Enamasti hõlmab see vatitupsu sisestamist sügavale ninaõõnde, et koguda proov neelust. Võetud proov saadetakse laboratooriumisse analüüsimisele. Samamoodi testitakse nakatumist ka nt grippi.
Kuigi proovi võtmine on hõlbus, on väljaselgitamine, kas proovi andja ka nakkust kannab, väga palju keerulisem. Praegu kasutatav meetod keskendub patsiendi rakkudes pesitseva viiruse geneetilisele materjalile (RNA).
Selle tuvastamiseks viiakse laborites läbi analüüs, mida nimetatakse pöördtranskriptsiooni polümeraasiahela reaktsiooniks (ingl reverse-transcription polymerase chain reaction).
Selle meetodiga teisendatakse RNA esmalt DNA-ks. Seejärel kopeeritakse saadud DNA-d miljoneid kordi, kuni seda on piisavalt palju tuvastamiseks spetsiaalse aparaadi, kvantitatiivse polümeraasiahela-reaktsiooni automaadiga (ingl quantitative PCR instrument). Kui proovist tuvastatakse viiruse geneetilist materjali, on nakatumisjuhtum kinnitamist leidnud.
Analüüsitulemuste saamine võtab aega 24–72 tundi. Kuid seda tüüpi geneetiline analüüs on reeglina äärmiselt täpne — palju täpsem kui gripi kiirtest — ning selle kasutamise plussid kaaluvad üles vea tegemise riski. Loomulikult on analüüsi tegemiseks vaja testimiskomplekti, erivarustust ja vastava koolituse läbinud personali.
Kõigi mis tahes riigis elavate haigete testimine ei ole realistlik. Oluline on esmajärjekorras testida neid, kes seda kõige rohkem vajavad: riskigruppe nagu COVID-19 patsientidega kokku puutunud tervishoiutöötajad, kõrge nakatumusega piirkondades ilmnenud sümptomitega haigeid ning 65-aastaseid ja vanemad inimesed, kellel on kroonilisi terviseprobleeme nagu südame- ja kopsuhaigus või diabeet. Samuti on vajalik kiiremate, erivarustust ja -personali mitte nõudvate testide väljatöötamine.
Nagu kõigile haiguspuhangutele, saabub ka sellele pandeemiale kord lõpp. Seni peame kõik aga hoolikalt käsi pesema ja püüdma vältida nakkusega kokkupuutumist. Sellel uuel viirusel on meile palju õpetada.
Vaid aeg näitab, kas viirus lõpuks inimasurkonnast kaob, nagu juhtus SARSiga 2004. aastal, või muutub gripi-sarnaseks hooajaliseks haiguseks.
