Uue auto soetamine on tänapäeval tehtud imelihtsaks: astud salongi, valid meeldiva sõiduvahendi välja ning reeglina võid paari päeva pärast väljavalitule järgi tulla.

Samas on uue auto ostmine keskmisele inimesele suuruselt teine väljaminek eluaseme soetamise järel, seega tasub pidada meeles vanasõna: üheksa korda mõõda, üks kord lõika.

Automüüjad armastavad rõhutada, et müügimees on autoostja parim sõber. Aga tegelikult see pole nii. Müügimees ei ole autoostja parim sõber, ta ei ole tema abikaasa, ema ega südamesõbranna.

Reeglina ta ei tunne klienti peaaegu üldse, kuigi viimane kipub heast suhtlejast jääva mulje põhjal seda eeldama. Ning väärast eeldusest hilisemad probleemid alguse saavadki.

Lisaks on üha enam (peamiselt nooremate seas) levimas trend, et auto komplekteeritakse viimse detailini internetis ning salongi tullakse üksnes tehingut lukku lööma. Mõnel juhul õigustab see end täiesti, mõnikord mitte.

Müügisalongi uksest sisenevad kliendid saab jagada peaaegu pooleks, ühed, kes tulevad ostma kuumaksu ja teised, kes ostavad autot. Automüüjate hinnangul on nende kahe ostjatüübi vahele jääv “hall ala” peaaegu olematu.

Noobelmarkide puhul on rohkem auto ostjaid, rahvalike autode puhul on tähtsam kuumakse, salongist sõidavad aga mõlemad ühtmoodi välja uue autoga.

Ei üks ega teine ostjatüüp ole parem või halvem, lihtsalt nende ootused ja vajadused (ning ka võimalused) on täiesti erinevad. Ka suure kogemusega müügimees võib autoostja tegelikke vajadusi hinnates eksida, ja siis on tulemuseks rahulolematu klient. Sellist olukorda on võimalik vältida, kui autoostja teeb ära kodutöö.