Pilguheit ajalukku: millest sai alguse naistepäev
Erinevate versioonide järgi on just sel päeval 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul nõudnud naised USAs endile olulisi õigusi ja vabadusi. Tubliks taganttõukajaks neile peetakse USAs 1848. aastal läbi viidud reforme, mis andsid naistele juurde mitmeid õigusi ja vabadusi.
Päeva on seostatud ka New Yorgi tekstiilivabrikus aastal 1908 toimunud tulekahjuga ja sellele järgnenud tööliste streigiga, kus nõuti paremaid töötingimusi. Viidatud tulekahjus hukkus koguni 129 naist.
Ühiseks nimetajaks nende erinevate sündmuste vahel võiks pidada naistevahelist solidaarsust, kuna oma olukorra teadvustamisest tegutsemiseni jõudmiseks on vaja kaaslaste tuge ja õlg-õlatunnet.
Olgu, kuidas ajaloosündmustega on, aga 1909. aastal tegi Poola ja Saksamaa poliitik Rosa Luxemburg ettepaneku tähistada 8. märtsi naiste solidaarsuse päevana ning paar aastat hiljem - aastal 1910 – tegi ka Saksa naisõiguslane Clara Zetkin Kopenhaagenis peetud naissotsialistide konverentsil üleskutse tähistada märtsis naistepäeva.
1911. aastal hakatigi naistepäeva tähistama Saksamaal, Austrias, Šveitsis ja Taanis.
Venemaal hakati seda mingil määral tähistama 1913. aastal, Leninile tegi ettepanaku asuda naistepäeva riiklikult tähistama bolševik Aleksandra Kollontai pärast 1917. aasta revolutsiooni. Ametlikuks pühaks sai see Nõukogude Liidus aastal 1965. Tõsi, Nõukogude Liidus, sealhulgas okupeeritud Eestis, naistepäev politiseeriti. Selle algne idee kadus ajalukku ja päev seoti naiselikkuse- ja emakultusega, mis on selle tähtpäeva mainele pigem karuteene teinud.
ÜRO ettepanekul hakati naistepäeva ametlikult tähistama alates 1977. aastast. Ning ÜRO andmetel on tänapäeval üle 100 riigi, kus naistepäeva tähistatakse.
Eestis oli naistepäev viimati riigipüha 1990. aastal.Sel päeval võisid naised rahus puhata. Riigikogu lükkas 23. oktoobril 2001 napi häälteenamusega tagasi opositsiooniparteide ettepaneku kuulutada 8. märts riiklikuks tähtpäevaks.
Mõned olulisemad naistega seotud aastad Eesti ajaloos:
1843 sündis Lydia Koidula, esimene eestlasest nais(aja)kirjanik
1880 asutati Eesti esimene naiskutsekool Tallinnas
1887 alustas ilmumist ajakiri Linda, toimetajaks Lilli Suburg, Eesti esimene naisõiguslane
1905 naistel tekkis õigus vabakuulajatena osaleda Tartu Ülikooli õppetöös
1906/1907 asutati Tartu Eesti Naesterahva Selts (Tartu Naisselts)
1908 Tartu Ülikooli juures alustasid loodus- ja arstiteaduse kursused, mis olid avatud mõlemast soost üliõpilastele
1913 Sünnituspuhkuse seadustamine vabrikutöölistele
1917 Eesti naised said valimisõiguse
1917 naisüliõpilased said Tartu Ülikoolis esimest korda täieõiguslikeks üliõpilasteks
1917 Tartus toimus esimene Eesti naiskongress, kus muuhulgas nõuti autonoomiat Eestile ja naiste esindatust Asutavas Kogus
1919 Asutavas Kogus 120 liikmest 9 naist
1923 asutati Eesti Akadeemiliste Naiste Ühing
1936 Tallinna Konservatooriumi esimene naisprofessor Sigrid Antropoff-Hörschelmann
1940 Tartu Ülikooli esimene eesti soost naisprofessor Alma Tomingas
2016 esimene naispresident Kersti Kaljulaid