VIDEO | Teadlane selgitab: kuidas ikkagi tekkis antisemitism?

Ajaloolane Andres Adamson avab inimkonna ajaloo tumedamaid saladusi ning selgitab sel korral, kus ikkagi paiknevad antisemitismi juured.

Pealkirjas toodud küsimusele vastamiseks tuleb minna ajas väga kaugele tagasi ja rääkida mitmest etapist ning mitmest moodusest ja viisist või variandist, mis antisemitismil on.

Antisemitismi all peame silmas juutide-vastasust. Semiidi rahvaid on rohkem, sageli inimesed ei tea, et araablased on juutide lähedased sugulased ning kunagi minevikus on nad olnud ka osa samast rändhõimude kooslusest, kes Araabia poolsaarel elasid. Nii et räägime juudivastasusest ja selle tekkest.

Ütlesin, et ajas tuleb minna kaugele tagasi ning tulebki minna antiikaega, sest esimestest juudipogrommidest on teateid 5. sajandist enne Kristust. Kindlasti esines juudivastasust juba varemgi.
Tavaliselt öeldakse, et tegu on rahvuste-vahelise vaenuga, ent räägime asjadest õigete nimedega: siin on midagi veel…

Asi taandub suuresti juutide usule. Tollases maailmas olid usundid sünkretistlikud ja üks usund ei välistanud tingimata teist ning kus erinevate rahvaste jumalad võisid kõrvuti eksisteerida. Küsimus oli pigem selles, kes on paremad, tugevamad ja edukamad, mitte selles, millised on olemas ja millised ei ole, oli juutide religioon täiesti erandlik.

Juutide usk oli usk ainujumalasse. Hiljem kasvasid judaismist välja kristlus ja islam. Ju te mäletate ka ühte kümnest käsust: „Sul ei tohi olla jumalat minu kõrval!“

Teiseks, selle sama usu järgi olid juudid väljavalitud rahvas, kellele Jahve oli lubatud tõotatud maa, Palestiina. Kusjuures, ka juudid olid sinna tulles sissetungijad ja võõrad, Palestiina nimigi tuleb vilistite nimest. Probleemide pundar, mis oli alguse saanud juba sellest, kui juudid eesotsas Moosesega Egiptusest pagesid, tõi kaasa palju rahvuslikke ja usulisi vastuolusid, mis ajapikku võimendusid.

Põhilised konfliktid polnud antiikmaailmas seotud enam ammuste naabritega, vaid hakkasid tekkima teiste kultuurrahvastega, eelkõige kreeklastega, kes olid valitsev rahvas ka Ptolemaioste Egiptuses ja Seleukiidide Süürias, ning hiljem ka Rooma impeeriumiga.

Ka Rooma impeeriumi usund oli sünkretistlik, aga muuhulgas tõi keisririigi-aegne valitsemisvorm kaasa selle, et keisrite isikukultus oli sedavõrd ülespumbatud, et keisrid olid muudetud jumalateks või pooljumalateks. See eeldas ka nende jumalikku austamist.

Aga kui impeeriumis on selline rahvas - osaliselt alaliste elanikena ja impeeriumi liitlasrahvana -, kes ühtegi teist jumalat oma enda oma kõrval ei tunnista ja kelle jaoks ametlike Rooma riigi kombetalituste täitmine oli konfliktis nende oma usuga, siis hakkasid ajapikku vastuolud teravnema.

Tagajärjeks oli Iisraeli juutide ja impeeriumi suhete täielik kokkuvarisemine, mis 1. ja 2. sajandil m.a.j., 60. kuni 130. aastateni, viis kolme Juudi sõjani.

Kolmel korral õnnestus juutidel oma maa vabastada, kuid nad suruti maha. Nende kolme sõja käigus ja järel küüditati nad oma kodumaalt ära ja osalt orjade ning osalt põgenikena ja osalt deporteeritutena hajutati nad üle kogu impeeriumi. Juutlus muutus tollases mõttes globaalseks. Probleemid, mis olid juutide ja teiste rahvaste ning judaismi ning teiste usundite vahel, aga jäid endiselt üles.

Antiikajal hakkasid tekkima ka erinevad eelarvamused juutide suhtes. Nad hoidsid oma usundi tõttu alati kokku, elasid ka teiste rahvaste hulgas kompaktselt.

Getod ei ole mitte keskaegne leiutis, ehkki geto nimetus tuleb Veneetsia 1516. aastal rajatud esimesest getost, vaid juudid üritasid kõikidel aegadel elada oma sünagoogide ümber ja neile lähedal. Nad hoidsid ka kogukondlikult kokku. Juudid olid kultuurrahva ja kirjarahvas, kelle seas pühakirja tundmine ja lugemine oli laialt levinud ning nad olid keskmisest haritumad juba antiikajal. See hakkas teiste ennast maailma nabaks pidavate rahvaste, nende samade roomlaste ja kreeklastega vastuolusid kaasa tooma.

Hakkasid levima kuulujutud ja vandenõuteooriad. Juba antiikajal väideti, et juudid tegelevad inimohvrite toomisega, mida ajaloolisel ajal pole kunagi olnud. Kristlikul ajal hakati väitma, et juudid ohverdavad kord aastas kristlikke lapsi ning joovad nende verd. Väga paljud eelarvamused said alguse juba antiikajast.
Tõsisemaks muutus asi siis, kui tekkis konkurents samas nišis, ainujumala-kultuse nišis. Kristlus tekkis ka judaismi sektina, kuid muutus universaalseks usundiks. Kristlaste üheks põhiprobleemiks oli küsimus juutide süüst. Ehk kes tappis Jeesuse?

Juutidest said korraga Kristuse tapjad. Üks Jeesuse jüngritest - jüngrid olid kõik juudid -, Juudas ta reetis, juutide kõrgem vaimulik kohus eesotsas ülempreester Kaifasega ta süüdi mõistis, kuningas Herodes selle kinnitas.

Ehkki hukkamine jäi roomlaste hooleks, siis on tänapäeval kasvõi tänu Andrew Lloyd Webberi rokkmuusikalile teada, kuidas Rooma asevalitseja Pilatus pesi pärast seda, kui tal oli õnnestunud saavutada nelja surmamõistetud kurjategija hulgast just Jeesuse vabastamine, demonstratiivselt oma käed puhtaks.

Roomlased olid küll justkui tapjad, ent roomlased lükkasid süü tagasi juutidele.

Juutide süü Jeesuse surma juures oli niisiis üks momente. Järgmine teema - konkurents ristiusuga - on seotud ristiusu levikuga.
Ristiusk oli suunatud kogu inimkonnale, kõigile rahvastele. Juudid tegelesid veel tollal ka inimeste oma usku pööramisega - ei olnud, nagu praegu, kus juudiks peaaegu ei ole võimalik saada ning juudiks peab sündima. Ka juudid tegelesid misjonäritööga, aga mitte suurel määral. Kui ristiusk hakkas Rooma impeeriumis muutuma valdavaks või valitsevaks, siis juutide keeldumine usuvahetusest rikkus suhteid täiendavalt.

Räägin juurde ka islami motiivi, mis tekib varakeskajal, peale juba Rooma impeeriumit. 7. sajandi esimesel poolel tekib Araabia poolsaarel veel üks usk ainujumalasse ja ikka sellesse Jehoovasse-Jahvesse. Elohim ja Allah – kõik on samad nimed.

Selle usundi rajajaks oli prohvet Muhamed, kes ei kavandanud esialgu rajada uut usku, vaid ta otsis tunnustust ja heakskiitu kristlastelt ning juutidelt.

Koraan on paljuski - mitte küll täielikult - Piibli ümberjutustus ja Jeesus ning Maarja on ka Koraani tegelased. Lihtsalt Jeesus pole messias, nagu ka juutide jaoks.

Muhamedi suhted juutidega hakkasid halvenema, kui Medina juudid, kes seal araablastega segamini elasid, keeldusid islamisse pöördumast. Seejärel jõudis asi ka verevalamiseni ja juutide jõuga mahasurumiseni Muhamedi võimualal. Suhted hakkasid muutuma.
Tegelikult isegi üks Muhamedi naistest oli juuditar, kes muidugi vahetas usku, kui islam sai rajatud.

Et asi liiga mustades värvides ei kõlaks, siis tegelikult kristlased ja juudid, nagu ka moslemid, on kirjarahvad. Neisse on suhtumine teine kui paganatesse. Küll põlgav, aga mitte vihkav. Islamiäärmuslusega kaasneb selge vihkamine, ehkki seda esines ka tollal, sest islam alustas kohe püha sõda terve maailma pööramiseks ristiusku. Hilisemad ristisõjad olid vastuseks islami pühale sõjale. Mitte ei olnud nii, et kristlik maailm tungis äkki moslemitele kallale. Enne seda moslemid vallutasid suure osa kristlikust maailmast.

Keskajal hakkas usuline motivatsioon Euroopas juutidesse võimenduma. Seal, kus on usulist fanatismi, leidub ka teiseusuliste tagakiusamist.
Erinevalt moslemitest elasid juudid kristlastega väikeste kogukondadena kristlaste seas. Ja nad olid selgelt teistsugused, keda oli lihtne vihata, keda oli lihtne karta ning lihtne oli kartust ja hirmu pöörata vägivallaks.

Needsamad antiikajal alguse saanud kuulujutud hakkasid uuesti levima ning kõik hakkasid võimenduma eriti seejärel, kui algasid ristisõjad, 11. sajandi järel. Mõnikord öeldakse, et siis leiutatigi antisemitism.

11.-12. sajandil käis suur repressioonide ja pogrommide laine üle Euroopa linnade, kui rööviti ja tapeti juute. Nagu öeldud oli see seotud ristisõdadega. Islamimaailmas oli juutidel kergem elada. Mõnikord viis see ka väljasaatmisteni – juudid saadeti ühest või teisest piirkonnast välja. Seda on ajaloos palju kordi juhtunud ja mitte ainult kristlikus maailmas vaid ka islamimaailmas. Selliseid episoode esines südakeskajast kuni uusajani välja.

Üks nüanss veel. Kuivõrd juudid olid teiseusulised ja teistsugused, siis olid neile paljud elatusalad keelatud. Nad olid laialipillatud, elasid väikeste kogukondadena. Selleks, et säilida ja jääda juutideks, pidid nad säilitama oma usku. See rajanes omakorda haridusel. Juudid olid keskmisest haritumad edaspidigi.

Nende jaoks oli keelatud põlluharimine ning toiduainetega seotud tööd, sest nende suhtes olid eelarvamused sedavõrd suured. Äkki tahavad ära mürgitada? Teiseusulistena olid nad nii kui nii vähemväärtuslikud. Moslemite silmis samamoodi.

Juutidele olid avatud tihti haridusega seotud tegevusalad. Nagu kaubandus, mis nõuab teadmisi jne, nagu meditsiin. Kuid jõuda tahan ma rahalaenamise ja panganduseni. Pangandus tekkis hiljem, aga nüüd rahalaenamisest.

Stereotüüp liigkasuvõtjast juudist sai alguse juba keskajal. Selle põhjus on selles, et nii ristiusk kui ka islam piirasid väga raha laenamiselt tulu teenimist. Islamis on laenuprotsendid üleüldse keelatud. Kirik pidas keskajal laenuintresside ülempiiri aastas nelja protsenti. Juutide osas sellist piirangut polnud. Juudile kui mittekristlasele võis laenata teisiti ja juut kui mittekristlane omakorda võis kristlastele ja moslemitele laenata nii nagu vaja või võimalik oli. Rahandus ühest küljest oli nende tegevusala, teisalt asjad tihti kanaliseeriti nende kaudu, et asju oleks üldse võimalik mingist majanduslikust loogikast lähtuvalt üles ehitada.

Selge, et laenudesaajatele oli see hell teema. Laenusaaja nägi väga hea pilguga seda, et laenuandja ei ole õige inimene ja temaga ei pea ausalt käituma ning talle võib üldse võib teinekord ka tema elu võtta. Selleni läks siiski üldiselt asi harva, sest asi pidi olema jätkusuutlik ning tänu sellele see sajandeid püsis.

Kristluse erinevates vooludes oli suhtumine juutidesse igal pool negatiivne. Me oleme harjunud mõtlema, et tegemist on katoliikliku nähtusega. Näiteks juutide väljaajamine veel katoliiklikult Inglismaalt, paljudest saksa linnadest ja Hispaaniast, inkvisitsioon, mis tegeles näiliselt ristiusku pöördunud juutidega ja kõik muud sellised teemad.

Tegelikult, küll ajalise nihkega, oli juutide olukord halvem õigeusklikel aladel. Kõige kriitilisemaks muutus see 17. sajandil suurte kasakaülestõusude ajal Ukrainas, kus tapeti vähemalt 100 000, võib-olla ka sadu tuhandeid juute. Nende suur arv on omakorda tingitud sellest, et Poola-Leedu riik, kuhu Ukraina tollal kuulus, oli teistest Euroopa riikidest tolerantsem.

Seal oli juutidel isegi oma kultuuriautonoomia. Õigeusklikel idaaladel poola šlahta, kes valitses Poola-Leedu riiki, olid eelpool räägitud põhjustel kasutanud juute tihti vahendajatena. Nii hakati juute ka samastama rõhujatega.

Tegelikult on Kesk-ja Lääne-Euroopa ning Ida-Euroopa juutlusel ka oluline vahe. Või oli. Kui Kesk-ja Lääne-Euroopas olid juudid haritumad ja jõukamad kui keskmised kohalikud rahvad, siis Ida-Euroopa juudid olid peost-suhu elavad väikekaupmehed ja-käsitöölised.

Tegelikku objektiivset alust nendel repressioonidel polnud, kuid õigeusklikud alad olid eriti juudivaenulikud. Võib tunduda, et teen veidi Ukrainale liiga, kuid näiteks Venemaal polnud toona juutlus üldse võimalik, sest kohe kui juudid sinna ilmusid, löödi nad maha. Õigeusklikud maad olid tihedad pogrommide toimumiskohad kuni Teise maailmasõja ja Holocaustini välja.

Mis puudutab protestantliku ning ka meie luterlikku Euroopat, siis ka siin olid olud kaua juute tõrjuvad ja juudivaenulikud. Neid ei ähvardanud siin otsene surmaoht, vaid kultuuriline tõrjumine. Ma toon näite Soomest, mis saja aasta eest oli vaat et Euroopa kõige demokraatlikum nurgake üldse. Seal anti naistele esimesena hääleõigus ja neil oli üldisel valimisõigusel rajanev parlament.

Kuid kuni Soome iseseisvuseni välja, puudusid juutidel kodanikuõigused. See tähendas, et ka mitu põlvkonda Soomes elanud juudi perekonnad ei tohtinud omada maad, ei tohtinud omada muud kinnisvara, nende firmad olid muude variisikute nimel ja nad pidid iga poole aasta järel oma elamisluba pikendama.

Nii et kultuuriline eemaletõukav hoiak on olnud juutide suhtes üldine üle Euroopa, ka seal, kus neid väga palju pole kunagi olnudki.

Ka Eestis juute eriti polnud ei katoliiklikul ega ka luterlikul ajal. Alles Vene impeeriumi ajal, kui endised Poola-Leedu juudid, kes nüüd Vene riiki kuulusid, hakkasid saama suuremaid liikumisvõimalusi seoses hariduse ja sõjaväeteenistusega, siis hakkas meil mingisugust juutlust tekkima.

Täiendavaid antisemiitlike meeleolusid lisandus valgustusajal, kui vanadest kommetest kinni pidamine hakkas tunduma valgustust ja ratsionalismi jutlustavatele tegelastele häiriva ja mahajäänuna. Sel perioodil hakkab tekkima ka rassistlik antisemitism.

Seoses rahvusluse tõusuga 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses, kus rahvad hakkavad ennast rohkem upitama ja kus oma erilisust hakatakse rõhutama, siis hakkas aina enam tunduma Saksamaal jne, et juudid on võõrkeha. Nõnda hakkas tunduma ka juutidele, kes olid ristiusku läinud. Näiteks Karl Marxi vanemad olid kristlased ning kellest oleme harjunud mõtlema kui juudist, siis Marx ise väga võõrastas ning häbenes oma juudi päritolu. Ta võttis korduvalt juutluse vastu sõna.

See annab võimaluse hüpata marksismi. 20. sajandil ja hiljem sidus üks stereotüüpseid loosungeid juute bolševismi ja kommunismiga. Tõepoolest, marksismi klassikute hulgas oli juute palju ja hiljem ka siis Venemaa revolutsioonide ajal, kui kommunistlik partei võimu haaras, ulatus esialgu juutide protsent koguni 16-ni, samas kui Vene impeeriumis moodustasid nad umbes protsendi elanikkonnast. Ka piirnevates riikides, kus samuti juutide osakaal kommunistide hulgas oli kõrgem. Kui need riigid hiljem kommunistide võimu alla sattusid, siis vastavalt sellele oli ka juutide osakaal repressiivaparaadis kõrgem.

See on selles mõttes loomulik asjade käik, et juudid olid Euroopas olnud kõige allasurutum rahvas.

Nad võisid olla majanduslikult edukad paljudes piirkondades, kuid kõiksugused poliitilised, usulised ja kultuurilised õigused olid neil kõige väiksemad. Ida-Euroopas polnud juudid ka jõukad vaid keskeltläbi vaesemad ja allasurutumad kui teised rahvad. See tõttu on loomulik, et nad lõid revolutsioonilises liikumises rohkem kaasa. Pealegi jäi nende üleesindatuse periood suhteliselt lühikeseks, sest Stalini ajal algas juutluse allasurumine ka NSV Liidus.

Enne mainisin rahalaenamist ja pangandust. Paralleelselt süüdistusega, et juudid on kommunistid, tekib veidi varem ka teine süüdistus: et juudid on kapitalistid ja maailma vereimejad. Jutt on sellest, et kunagistest keeldudest ja piirangutest tulenevalt oli ka esimeste suurte ning edukate pankurite hulgas oli palju juudi perekondi ning nad jätsid maailma ajalukku olulise jälje. Näiteks Rotschildid, Pereir’ad, Mendelsohnid ja palju muid näiteid.

Tekkis paralleelne süüdistus, et kapitalism võrdubki enam-vähem juutlusega, mis panganduse ja suurkontsernide kaudu valitseb salaja maailma. Levitati kuulujutte ja võltsinguid, millest tuntuim on „Siioni tarkade protokoll“. See on selgelt võltsing, kuid isegi meil tänapäeva Eestis isegi televisiooni vahendusel esitatakse tõe pähe, ilma, et saatejuhid sellele reageeriksidki.

Juute hakati kahelt poolt ründama. Kui ma hüppan korraks meie taasiseseisvumisse, siis oli ka nii, et kui Nõukogude Liit lagunes, siis süüdistati neid ühelt poolt selles, et nad on kommunistid ja teisalt vene rahvuslased ja vene kommunistid süüdistasid juute Nõukogude Liidu lagundamises. Täiesti ebaloogilised ning teineteist välistavad süüdistused on alati juute saatnud.

Et jutt kokku tõmmata, siis kõik need juudivastased teemad võimendusid 20. sajandil seoses natsismi ja erinevate fašismi vormidega ning Holocaustiga, millest ma rääkima ei hakka. Tahaksin sellest üle hüpata teisele alateemale.

Tihti räägitakse, et 21. sajandil on antisemitism uuesti tõusuteel. See on tõsi. Osalt on see seotud sellega, et Teise maailmasõja järel on teravnenud islamimaailma ja juutide suhted. Juudid on islamimaadest välja aetud, rajanud Iisraeli riigi ja omakorda Euroopa on üleujutatud islamipõgenike ning ümberasujatega, kes on oma juudivastased meeleolud Euroopasse kaasa toonud.

See on üks pool, teine pool on, et Iisraeli riiki ennast ja selle baasideoloogiat sionismi ehk juudi rahvuslust, süüdistatakse mitmesugustes surmapattudes. Apartheidis, inimsusevastastes kuritegudes, sõjakuritegudes.

Osa süüdistustest on ka tõsi, kuid enamik ei ole, kuid neid süüdistusi laiendatakse juutlusele tervikuna.

Võib-olla, et see antisemitismi laine, mis Euroopas paarikümne viimase aasta jooksul on ülekäinud, ei ole ses mõttes enam väga tõsiselt võetav, et tundmatute, kardetute ja võõraste rollis on Euroopas tänapäeval moslemitest migrandid, kuid see on reaalne ses mõttes, et enamik usulise motivatsiooniga kuritegusid Euroopas ja Põhja-Ameerikas on sooritatud juutide vastu.