Britid ostsid kodutehnikat kuni 1992. aastani ilma väikse, aga väga olulise detailita
Ehkki see võib tunduda uskumatu, puudus Ühendkuningriigis müüdud kodutehnikaseadmetel veel üsna hiljutise ajani üks kõige elementaarsemaid detaile — pistik. Olukord muutus 1992. aastal, mil seadust muudeti ja pistikuta seadmete müük keelustati.
Praktiliselt kõigile müüdud elektriseadmetele pesumasinatest mikrolaineahjudeni, röstritest laualampideni tuli lisaks eraldi osta pistik, mille klient pidi kodus kruvikeeraja abiga ise toitekaabli külge kinnitama.
21. sajandi mätta otsast vaadatuna tundub selline asjadekorraldus peaaegu absurdne. Milline nüüdisaegne tootja usaldaks tarbijale oma elektriseadmete kaabelduse modifitseerimise ja miks? Vastus on seotud osalt praktilisusega, osalt aga brittide kokkuhoidlikkuse ja rahvusliku uhkusega.
Enne II maailmasõda polnud elektrisüsteemid asutustes ja inimeste kodudes standardiseeritud, mistõttu oli täiesti võimalik, et kodu või äri asukohast ja vanusest sõltuvalt võisid seal leiduvad pistikupesad olla teistsuguse konstruktsiooni ja gabariitide tõttu sobimatud kasutamiseks kombinatsioonis uuema seadme pistikuga.
Nende lahknevuste tõttu oli seadmetele enne müümist pistikute lisamine ebapraktiline, kuna tihtilugu pidi tarbija originaalpistiku eemaldama ja asendama enda vajadustele sobivamaga.
Selle asemel tarnisid tootjad elektrikaupu, mille toitekaabel lõppes lahtiste juhtmetega, mille külge uus omanik sai kodus ühendada sobiva pistiku.
Seadmete tarnimine ilma pistikuta jätkus ka pärast II maailmasõda ja elektrisüsteemide üleriigilist ühtlustamist. Nimelt oli oma majapidamisseadmete pistikute ühendamine omal jõul kujunenud Ühendkuningriigi kodanike jaoks uhkuseasjaks ja traditsiooniks, mistõttu ei näinud nad selles praktikas midagi kummalist.
Pealeselle pidasid tarbijad ühendatud pistikuga seadmeid ülehinnatuks, kuna eeldasid, et tehases pistiku ühendamise täiendav kulu delegeeritakse neile. Nii müüdigi kuni 1990. aastate algupooleni 80 protsenti kõigist elektriseadmetest Ühendkuningriigis ilma pistikuta, paljaste juhtmeotstega.
Alles pärast seda, kui tarbijakaitse-organisatsioonid hakkasid elektripistikute iseühendamisest johtunud hulga õnnetusjuhtumite ajel riigi valitsusele survet avaldama, kehtestati viimaks normid, mis nõudsid kõigilt poes müüdavatelt elektrilistelt tarbekaupadelt ühendatud pistiku olemasolu.
Ehkki kõrvaltvaatajale võib see kõik tunduda väga tagurlik, ei saa jätta märkimata, et nüüdisajal Ühendkuningriigis kasutatavate pistmike konstruktsioon on suisa eesrindlikult turvaline ja nutikas.
Ühendkuningriigi standardile vastava pistiku maanduskontakt on nimelt voolukontaktidest natuke pikem ja toimib turvamehhanismina, mis pistikupesasse sisestamisel avab pesa kontaktiauke varjavad luugid (tänu millele on näiteks lastel peaaegu võimatu sõrmi või esemeid pistikupesasse toppida).
Mujal maailmas pole taoline lahendus eriti levinud ja nt USA-s seda praktiliselt ei tuntagi. Lisaks sellele on Briti pistikutesse sisse ehitatud voolukaitse.
