Kas Odysseus seikles Läänemerel ja Achilleus pärines Setumaalt?
Ta on pälvinud mõningast toetust ka akadeemilistelt isikutelt, kirjutab Ülle Toode ajakirjas Imeline Ajalugu.
Ilm on külm ja muutlik. Heledapäised muistsed kangelased kannavad isegi suvel raskeid villaseid rüüsid, kuid ei higista kunagi. Vahel võitlevad nad kaks päeva järjest, sest kesksuvel päike ei loojugi. Nad ei söö iialgi oliive, küll aga lasevad hea maitsta sealihal. Kevadel ajavad jõed üle kallaste.
Kas tuleb tuttav ette? Kirjeldatu pole siiski „Kalevipoja“ legendide olustik, vaid hoopis Homerose eeposte „Iliase“ ja „Odüsseia“ geograafiline keskkond.
Nii arvab igatahes Itaalia tuumainsener ja harrastusajaloolane Felice Vinci, kes on need Euroopa kirjandusloo esikteosed vähemalt 15 korda läbi lugenud.
Vanakreeka pimeda lauliku eeposed, mis sündisid 8.–7. sajandil eKr, ei kirjelda tema meelest Vahemere olusid ega seal kandis elanud rahvaid. Peloponnesose poolsaar pole tasandikuline maa, nagu eeposte tekstist mulje jääb, ning lisaks on eepostes nimetatud saari ja rahvaid, mida ja keda pole võimalik kokku viia ühegi Vahemere saare ja rahvaga.
Vinci pakub paradoksile selgituse, mis eestlaste kõrvadele mõjub tõeliselt põrutavalt: Trooja sõja kangelane Achilleus oli pärit Setumaalt, sõda ise toimus Soomes ja Odysseus seilas oma rännakuil ka Saaremaa randadele!
Vinci arvates leidsid eepostes kirjeldatud sündmused aset Läänemere ääres ja Põhjala piirkonnas. Umbes 3500 aastat tagasi tabas seda kanti mingi võimas katastroof – kliima jahenemine, aga võib-olla hoopis Kaali meteoriidi langemine –ja põhjalased siirdusid mööda Venemaa jõgesid lõunasse. Just nemad rajasid Mükeene tsivilisatsiooni ja panid aluse vanakreeka kultuurile.
Sellise teooria käis Vinci välja oma teoses „Homerose eeposte Läänemere päritolu“, mis ilmus 1995. aastal (eesti keeles 2008). Raamat on tõlgitud pea kümnesse keelde ning selle autor on sage külaline maailma erinevais paigus toimuvatel mütoloogia- ja ajalookonverentsidel ning tele- ja raadiosaadetes.
Mõistagi pälvisid tema järeldused palju kriitikat.
Vinci põhimeetod on muistsete Vahemere maade ja tänapäeva Põhjala kohanimede pealiskaudne võrdlemine ning seejuures ei huvitu ta just ülemäära näiteks Soome kohanimede tegelikust etümoloogiast, nagu ütlevad kriitikud.
Teiseks proovib ta eeposte geograafilist andmestikku sobitada Läänemere geograafiaga, samastades näiteks Saaremaa Küprosega põhjusel, et mõlemal saarel on väljaulatuv „käepide“. Paraku läheb Vinci mööda faktist, et tuhandeid aastaid tagasi oli Saaremaa hoopis teistsuguse kuju ja suurusega kui praegu.
Kolmandaks ei lase Vinci kriitikute sõnul end häirida tõsiasjast, et Põhjamaade arheoloogias pole mingeid jälgi siin kandis tegutsenud ammusest kõrgtsivilisatsioonist. Kui Trooja linn asus Soomes Toijas ja selle pärast peeti kibedaid võitlusi, siis peaks sellest ju olema säilinud märke ka maapõues.
Üldjuhul peetaksegi Vinci teooriat, mis röövib kreeklastelt nende antiikkangelase Odysseuse, lihtsalt fantaasiaks, mis põhjustab põhjaeurooplaste seas rõõmsat elevust ning mõjub vahemerelastele samavõrra õrritavalt.
Loe Imelise Ajaloo veebruarinumbrist lähemalt Vinci teooriast ja teistestki pead pööritama panevatest alternatiivajaloolistest oletustest.
