Volditavad seadmed tekitavad inimestel palju küsimusi ja erinevaid leere on selles vallas palju. On neid, kes on nende tuleku üle väga ärevil ja ootuses, kuna tegemist on lõpuks millegi uuega mobiilimaailmas, kus õhk on läppunud juba aastaid ning inimestel puudub vähimgi huvi uusi telefone osta, kuna neis pole lihtsalt midagi uut.

Samas on ka neid, kes on kriitilised juba kerkinud probleemide tõttu - volditavate telefonide arendamine on senini olnud valulik protsess ja eriti just Samsungi Galaxy Foldi purunemiste saaga näitab, et murekohti on küll ja veel. Lisaks on veel kolmas grupp, kelle hinnangul on volditavad telefonid täiesti mõttetud ja mingisugust lisaväärtust neil võrreldes tavaliste nutiseadmetega ei ole. Eks ka nende sõnades on kübeke tõtt.

Kuid tõde on ka see, et 99 protsenti inimestest, kes volditavaid telefone kommenteerivad või nende koha arvamust avaldavad ei ole neid tegelikult kunagi isegi oma silmaga näinud, rääkimata nende käes hoidmisest. Ka minu jaoks oli Huawei Mate Xs-iga veedetud aeg esimene kord, kus mul võimaldati iseseisvalt volditavat telefoni katsetada ilma, et see oleks olnud messiputkas tooteesitleja valvsa pilgu all või mõnes teises karmilt kontrollitud keskkonnas. Mida ma selle paari tunni jooksul õppisin ja selgeks sain?

Kasutusvõimalusi leiab, aga..

Volditavate telefonide kontseptist joonistub välja loomulikult üks peamine väärtus - hea ekraan. Minu hinnangul ongi see volditava telefoni puhul kõige olulisem, sest kui ekraan juhtub oma omadustelt olema halb, siis pole tegelikult ka selle suurusest mitte mingit kasu. Samamoodi on oluline, et seda oleks võimalik lihtsalt voltida ja kasutaja ei peaks selle pärast muretsema.

Lühiajalise testi jooksul täitis Huawei Mate Xs kõik need olulised parameetrid. Voltimissüsteem on lihtne, intuitiivne ja tundub tugev, ekraan on ilus ja kenade värvidega ka päikesevalguse käes. Loomulikult - pikas perspektiivis on ikkagi õhus küsimus, mis hakkab saama siis kui telefon satub näiteks tolmusematesse tingimustesse või kui hingede vahele satub liiva või niiskust. Pean tõdema, et vastust ma sellele küsimusele ei tea ning selles vallas annab selgitust ainult tulevik.

Milleks siis suurt ekraani kasutada? Kaks kõige loogilisemat vastust on ilmselt kas videote või fotode vaatamiseks või suuremal ekraanil lugemiseks.

Veebiväljaannete või raamatute lugemiseks sobib seade ideaalselt. Kui kasutada brauserit, siis skaleeruvad tekst ja ka fotod kenasti ning Huawei on lubanud, et ühes mitmete meediamajadega tuuakse telefoni läbi Huawei enda äpipoe Huawei App Gallery lähitulevikus ka rakendused, mis lubavad sisule veelgi mugavamalt ligi pääseda.

Suurem probleem on aga videoga. Kuna Huawei rakendustepoest YouTube'i äppi ei leia ning telefoni seda eelpaigaldatud ka ei ole, siis liikusin videokeskkonda läbi brauseri. Videoid sain küll vaadata, aga kohe ilmnes mitu päris märkimisväärset probleemi, mis videokogemust rikuvad. Esiteks skaleerus video väga imelikult - kui hoida telefoni n-ö portreerežiimis, siis olid äärtes olevad mustad alad suuremad kui telefoni küljel hoidmisel. Ometigi on telefoni küljed mõõtudelt väga sarnased (16,1 cm vs 14,6 cm).

Kui vaadata videoid suurel ekraanil, on äärmised mustad osad üpris suured, eriti portreerežiimis.
Telefoni külili keeramine parandas olukorda mingil määral, kuid kogemus oli siiski pisut kummaline.

Täiesti absurdseks läks olukord siis, kui ekraani kokku voltisin - video koondus vaid ühte telefoni külge ja seejuures nii, et osa videost jäi ekraanist väljapoole. Tundus, nagu oleks telefon üritanud ikka vägisi peale suruda volditava telefoni kasutuskogemust ning paistis, et just sellest probleem tingitud oligi.

Kui ekraan kokku voltida, lõigati osa videopildist lihtsalt ära.
Seejuures ei aidanud ka telefoni teistpidi pööramine.

Teine murekoht on heli. Esiteks on telefonil vaid üks põhikõlar ning see on paigutatud täpselt nii, et kui hoida seadet külili, siis jääb käsi väga suure tõenäosusega täpselt selle kõlari peale. Kui hoida telefoni külili, siis toimib teoorias ka stereoheli, kuid teise kõlarina kasutatakse kuularit, kust tulev heli on väga vaikne ning seega pigem häirib kuulamiskogemust, kui sellele kaasa aitab. Ühelt poolt tuleb heli valjult, teiselt poolt vaikselt.

Seadme üks põhikõlar asub väga halvas kohas - kui seda maastikurežiimis hoida, katad tõenäoliselt selle oma käega.

Loomulikult ei saa ma üle ega ümber ka Google'i äpipoe puudumisest. Kuigi Huawei esindajad ise jäävad positiivseks ja lubavad, et pea kõikidele vajalikele äppidele on vajalikud asendused olemas, tundub ootamatult võõras, et telefonis ei ole näiteks eellaetud Mapsi kaardirakendust või YouTube'i keskkonda. Võib küll öelda, et eks tegemist on harjumise asjaga, aga nagu ajalugu korduvalt on näidanud, siis inimene on oma harjumuste ori.

Huaweilik kaamera ja suurepärane laadimine

Telefonil on aga ka mitu suurt plussi ja esimesena nendest tahaksin ära mainida laadimise. Tehniliste andmete lehe järgi on selle võimsusega 55 vatti, kuid laadijale endale on peale kirjutatud isegi 65 vati suurune maksimaalne võimsus. Laadimisjuhe on tavapärase telefonilaadijaga võrreldes õige pisut jämedam ning laadimine käib kui välgukiirusel. Silmaga on näha, kuidas protsendid telefoni ekraanil jõudsalt kerkivad.

Teise positiivse küljena tooksin välja sõrmejäljelugeja, mis asub telefoni küljel sisselülitamisnupu sees ja töötab väga-väga kiirelt. Nii mõnelgi korral ei saanud isegi aru, et sõrm vastu lugejat läks enne, kui telefoni ekraan juba lahti lõi. Saab häid sõrmejäljelugejaid teha ka nii, et need ei pea ekraani sees olema!

Kolmas oluline positiivne külg on kaamera ning seda nii valges kui ka pimedas. Minu enda testperiood jäi valgele ajale, seega saan teiega jagada vaid mõnda päevavalges tehtud klõpsu, kuid kinnitan, et ka teiste testijate pimedas tehtud fotod ja videod olid kena kvaliteediga. Positiivne on ka see, et võimekat kaamerasüsteemi saab tänu kokkuvoltimisel tagumisele küljele jäävale ekraaniosale kasutada ka suurepäraste selfiede tegemiseks.

Fotod on ilusad, värvid ei ole üle vindi keeratud ning üldiselt on fotol kujutatu väga sarnane sellele, mida nägi tol hetkel silm.
Detaili fotodel jagub.
Konkreetne pilt on tehtud viiekordse suumiga, nagu näha, siis kvaliteet sellest ei kannata.
Kel soovi, saab kaamerasüsteemi kasutada ka enesest piltide tegemiseks, seejuures isegi lainurkkaamerat kasutades.

Ühe väga hea asjana võin veel öelda seda, et vähemalt mind telefoni suurus ei häirinud, kuigi esmapilgul pidasin seda visuaalsel vaatlusel üheks kõige murettekitavamaks disainiküsimuseks. Tegelikkuses püsis telefon kokkupakituna väga hästi käes, kuigi tundus esmalt liialt paks ning ka taskutesse mahtus kenasti ära, ilma, et oleks häirima hakanud. Ka kaaluerinevus ei olnud võrreldes tavatelefonidega märkimisväärne.

Hind ja kättesaadavus - kas suurimad probleemid?

Ilmselt kõige kurvemaks Mate Xs-i puhul on selle hind, mis soovituslikult on meie turul 2499 eurot. Huawei esindajad on öelnud, et üheks kõige suuremaks teguriks sellise hinnasildi kujunemise juures on kallid ekraanimaterjalid, kuid loomulikult on arusaadav, et ka arenduskulud uudse tehnoloogia puhul moodustavad sellest väga suure osa.

Kõikide nende põhjuste pärast peangi hetkel ütlema, et Mate Xs on päris kindlasti hetkel ainult tõsiste tehnoloogiafännide pärusmaaks, kelle jaoks on elus kõige olulisem see, et taskus oleks kõige-kõige uuema tehnoloogiaga nutitelefon. Seda eriti arvestades, et volditaval telefonil on krõbeda hinnasildi juures veel mitmeid lastehaiguseid, mis välja ravimist tahavad.

Huawei esindajate jutust tundub aga ka, et sellega on arvestatud. Tõdetud on, et Baltikumi jõuavad telefonid vaid väga piiratud numbrites. Seega, kui tundub, et volditav telefon võiks olla midagi sellist, millega silma tahad paista, siis tasub juba märtsikuus selle nimel kiiresti tegutsema hakata.